Ülbus kui riigi juhtimisviis. Selline ongi nende nägu.

Peaminister Kristen Michal näitas taas, milline on tema suhtumine rahvasse – ülbusest nõretav ja sildistav. Kui õpetajad, päästjad ja politseinikud tulid Toompeale palgatõusu nimel meelt avaldama, valis Michal põgenemise: ametiauto tagauksest Stenbocki majja, et mitte silmagi heita neile, kelle töö on riigi toimimise alus. Tema kommentaar ETV saates „Esimene stuudio“ – „Ma ei ole näinud ühtegi piketti, mis ühegi euro juurde annaks“ – ei ole lihtsalt hoolimatu, see on eriti ülbe.

Michali argumendid lagunevad esimese faktikontrolli all. Väide, et palgatõus tuleb vaid kärbetest, on vale – Saksamaal ja Soomes on just streigid toonud palgakasvu. Tema jutt, et kõigile ei saa lubada, kõlab silmakirjalikult, kui samal ajal leitakse miljardeid kaitsekuludeks. OECD andmed kinnitavad, et investeering haridusse tasub end riigile majanduslikult kordades ära, aga Eestis püütakse õpetajate palgatõusu näidata kui luksust.

Ka maksujutt on vildakas. Reformierakond ise lõi maksuküüru, korrutas seda rahvale kaks aastat ja nüüd nimetab peaminister seda „rahvakeelseks väljendiks“. Sama muster kordub toiduainete käibemaksu puhul: väita, et sellest ei oleks abi, on lühinägelik. Poola ja Portugali näited näitavad, et käibemaksu alandamine jõuab vähemalt osaliselt tarbijani, mis on kriisiajal eluliselt oluline. Inflatsiooni süüdistamine palkades on aga mugav, kuid faktidele mittevastav – OECD ja Euroopa Keskpank on korduvalt toonitanud, et suurimad hinnatõusu allikad olid energia ja tarneahelad, mitte palgatase.

Michal viitas saates korduvalt, et riigi kasvavad kaitsekulud ei jäta teistele valdkondadele ruumi. Kuid 3. septembril avaldas Riigikontroll auditi, mis tõi kaitsekulude kohta välja šokeeriva tõe: kontroll ei kannata kriitikat. Puudulik on lepingute haldamine, kaupade vastavuse kontroll ja arvelevõtmine. Riigikontrolli hinnangul valitseb kaitseinvesteeringutes sisuline segadus, mis on juba viinud ekslike makseteni kümnete miljonite eurode ulatuses. Lisaks ei esitanud Kaitseministeerium isegi vajalikke lepinguid auditeerimiseks. Riigikontrolör Janar Holm ütles selgelt: maksumaksjate pingutuste suhtes tuleb olla lugupidav, aga praegune süsteem näitab hoopis vastupidist.Kui riik suunab miljardeid valdkonda, kus isegi Riigikontrollil pole võimalik raha liikumist jälgida, samal ajal aga süüdistab õpetajaid ja päästjaid, et nemad „ei anna ühtki eurot juurde“, siis tekib õigustatud küsimus: kas sellist riigiaparaati saab üldse usaldada?

Reformierakonna nägu on sama nii riigis kui ka kohalikes omavalitsustes: avalikkuse alahindamine, läbipaistmatud otsused ja ülbus rahva suhtes. Olgu Kuressaares või Tallinnas – muster kordub.Peaminister ise pidas oma viieprotsendilist toetust „motiveerivaks“. Tegelikult peaks see olema punane tuli. Rahva usaldamatus ei ole talle motivatsiooniampull, vaid volitus valitseda, ehk selline toetus ütleb talle, see ongi volitus valitseda.  

Kas on aeg küsida, kas kogu see aparaat – ülbusest juhitud ja segadust varjav – ei peaks tervikuna välja vahetuma?