Saaremaa poliitika jälgimine aastal 2025 on omaette meelelahutus. Võrreldes Tallinna sündmustega võib see küll tunduda nagu võrrelda Normandia dessanti Salaspilsi lahinguga – aga siiski.
Vallavanema vastu esitati umbusaldusavaldus. Põhjendused – nende üle võib vaielda. Aga tõeliselt huvitav ei olnud see, kes tuli. Huvitav oli see, kes ei tulnud. Terve koalitsioon – Reformierakond, sotsid (ehk „Terve Saaremaa“) ja Keskerakond – jäi kõrvale. Mitte keegi ei ilmunud istungile, ei füüsiliselt ega Zoomi kaudu. Ja seda ajal, mil tehnoloogia võimaldaks osaleda kasvõi kadakate vahel rohtu niites. Vaikus ei olnud tehniline – see oli tahtlik. Miks?
Umbusalduse hääletus on Eestis avalik. See tähendab, et kõik näevad, kuidas sa hääletad. Ja see – nagu nüüd selgus – on juba liiga palju küsitud. Liiatigi, kui volikogu liikmed töötavad samal ajal valla sihtasutustes või vallaga seotud ametites. Tahaks ju olla aus. Aga kui aus olemine võib tuua kaasa tagajärgi? Kui ausus võib võtta ära su töö, toetuse või järgmise võimaluse? David Hume on kirjutanud, et hirm nähtamatu ees muudab inimese alluvaks. Kui me ei tea, keda või mida karta, muutume haavatavaks ja väldime vastutust. Ja just seda me nägime: koalitsioon, kes jäi liikumatuks – mitte poliitilisest veendumusest, vaid psühholoogilisest krambist.
Mõni väidab: „Ah, puhkused, töö, logistika.“
Aga me elame e-riigis. E-osalus. E-hääletus. E-kõik. Kui ei tulda, siis tavaliselt ei taheta tulla. Nii jõuame loogikaõpikusse.
IF koalitsioon toetab vallavanemat, THEN nad tulevad istungile.
Aga nad ei tulnud. Järelikult on alust arvata, et paljud koalitsiooni liikmed oleks hääletanud umbusalduse poolt. Seega- keelame osalemise istungil. ( muide- olen saanud selliseid vihjeid ka eravestlustes erinevate koalitsioonis olevate volikogu liikmetega)
Seega…?
Situatsiooniline teadlikkus – inglise keeles situational awareness – tähendab võimet tajuda olukorra konteksti ja teha selle põhjal otsuseid. Paraku ei paistnud seda volikogus olevat. Või peideti see teadlikult. On ka teine võimalus: KOKS sätestab, et vallavanemale umbusalduse avaldamise korral tuleb kohe valida uus. Äkki ei olnud sobivat inimest sahtlis ootamas? Või ei tahetud näidata, et tegelikult ei usaldata vallavanemat – vähemalt mitte enam –, aga parteiline distsipliin nõuab naeratust ja vaikimist? Mis iganes see oli – see ei olnud realistlik käitumine. Vähemalt mitte poliitilises mõttes. See oli silmakirjalik. See oli ebasiiras. See oli kollektiivne vältimine.
Poliitiline julgus tähendab otsustamise julgust – eriti siis, kui olukord on keeruline. Kui isegi istungil viibimine tundub riskantne, siis ei räägi me enam demokraatiast. Me räägime kultuurist, kus vaikimine on eelistatud meelsuse väljendamise viis. Kus ei taheta avaldada toetust, vaid pigem varjata, et see puudub.
Süsteemile, kus hääletus on avalik ainult siis, kui tulemus on teada. Kus hääletatakse ainult siis, kui „meil on hääled koos“. Kus kohalolek on julguse proovikivi.
KOKS ütleb, et vallavanemale saab umbusaldust avaldada volikogu koosseisu häälteenamusega. Saaremaal tähendab see vähemalt 16 häält 31-st. Aga kohal oli ainult 13 inimest. See tähendab, et isegi kui kõik oleksid kahe käega poolt olnud – matemaatiliselt ei saa otsust vastu võtta. Mis siis üldse arutada oli?
Oleks aus, kui protokolli kirjutataks:
„Päevakorrapunkti nr X arutati, kuid ei pandud hääletusele, kuna istungil viibis vähem kui pool volikogu koosseisust ning puudus võimalus saavutada koosseisu häälteenamus.“
Sest muidu jääb see nagu pilt laulupeost, kus lauljatel on suu kinni.