KÕHKLUSED, KAHTLUSED JA KASTIRATAS: ÜKS EESTI LUGU

Kahtlusi on aga kõhklusi pole. Nii ütles juba vanameister Baskin – ja eks tal oli õigus. Minul on mõlemad. Eriti valimiste eel, kui iga kodanik muutub hetkeks väikseks strateegiks, kes üritab aru saada, mis mängu tegelikult mängitakse. 

Keda siis seekord valida? Reformierakond lubab turuvabadust ja madalamaid makse, aga praktikas tundub, et vabadus kehtib rohkem valitutele ja maksud muutuvad nagu aastaaeg – ootamatult ja külmalt. Sotsid räägivad õiglusest ja solidaarsusest, kuid vahel tundub, et see solidaarsus kehtib ainult neile, kes elavad samas postikoodis või suudavad paremini omi huvisid välja tuua.  Ja Isamaa, Keskerakond, EKRE? Mõnikord nad justkui mängivad parteid, teinekord hoopis teleseepi – uued pöörded igal nädalal. Viimane on eriti koomiline oma punase mütsiga – ”Make Estonia great again”.Jah, need, kes nimetavad end parempoolseteks, ajavad sisuliselt vasakpoolset poliitikat, ja need, kes peavad end vasakpoolseteks, on sageli kaldunud äärmusvasakpoolsusse. 

Rahvuskonservatiivid kutsuvad riiki üles jagama rohkem toetusi ja looma riiklikult rahastatud lastesünnitusprogrammi – ning Venemaa rolli nähakse pigem vabandusena, keda ei tohi ärritada kui ohuna. Kurva tõdemusena tuleb tõdeda: mõisted on segi paisatud nagu Nietzsche „väärtuste ümberhindamises“, või nagu Clausewitz märkis – "igas sõjas on esimene ohver tõde." Tänases poliitikas tundub, et tõde ei langenud lahingus – ta lihtsalt ei pääsenud üldse lahinguväljale. Tallinnaski  näeme praegu olukorda, kus kaks sisuliselt vasakpoolset ( üks siiski oma sõnade järgi parempoolne) erakonda peavad võitlust selle üle, kas ja kuidas vabastada kohalikke elanikke lasteaia kohatasust.

 Tegemist on mõlema puhul klassikalise sotsiaalpoliitilise meetmega, kuid arutelu sisu on vähem ideoloogiline ja rohkem rollijaotuse küsimus. On üsna ilmne, et kui sama ettepaneku oleks esitanud teine erakond, kes täna seda kritiseerib, oleksid rollid lihtsalt vahetunud – kriitikust saanuks toetaja ja vastupidi. See on klassikaline valimiseelse aja sümptom: küsimus ei ole enam sisus, vaid selles, kes jõuab enne kaamera ette.

LIBERAALID, SOTSID JA FRANKFURTI TÄNAVAL KOHATUD FILOSOOF. 

Et valimisvalik veel segasem oleks, tuleb siia kõrvale ka ideoloogiline taust. Võtame näiteks Friedrich Hayeki ja Mont Pèlerin’i ühingu. Asutatud Šveitsis, mäe otsas – mis sobib, sest ka liberaalne majanduspoliitika näeb maailma ülalt-alla. Hayek, Friedman, Popper – kõik nad uskusid vaba turgu ja individuaalset vastutust. Mõistlik. Kui ainult elu oleks alati nii lihtne.Aga siis tulid vasakpoolsed, Frankfurti koolkond ja postmodernism. Millele varem öeldi „elus tuleb ise hakkama saada“, öeldakse nüüd: „teeme kõik koos ja riik aitab“. Või vähemalt püüab. Ja maksab selle eest – meiega, mitte ise. Sest ümberjagamine, sotsiaalne õiglus ja solidaarne maksukoormus kõlavad kenasti… kuni taipad, et su kättesaadav töötasu ja see, mida sa selle eest tegelikult osta saad, triivivad teineteisest lahku sama järjekindlalt nagu Saaremaa silla valmimistähtaeg ja tegelikus – lubatud on palju, käega katsuda veel mitte.

TOPELTMAKSUSTAMINE – EESTI ERI

Topeltmaksustamine – see kõlab nagu mingi panganduslik diskreetne kuritegu, aga tegelikult on üsna tavaline nähtus. Vasakpoolsed ütlevad, et topeltmaksustamine ( kuigi nad kasutavad teist sõnastust) on õiglane, sest rikkad peavad rohkem panustama. Parempoolsed ütlevad, et see pärsib investeeringuid ja ettevõtlikkust. Mõlemal on oma tõde – küsimus on, kas riik usaldab kodanikku, või kardab teda. Eestis on pigem nii, et kui inimene midagi saavutab, siis vaadatakse kohe, kas seda annab maksustada, keelata või vähemalt häbimärgistada. Ja appi tuleb ümberjagamine kus Tihti kõlab fraas: „Euroopa Liidu rahastus“. Umbes nagu see ei olekski meie raha. Justkui Euroopa Liit oleks mingi kasumlik ettevõte, mis istub Brüsselis, toodab raha ja jagab seda heldelt laiali. Tegelikult on see meie raha – kas sinu maksuraha või su naabrimehe oma, kellest sa ei oskaks arvatagi, et ta omab väikest laevafirmat, viie-kuue alusega, ja peab äri ajama mugavuslipu all. Mitte sellepärast, et tahab hiilida, vaid sest nii on kergem majandada. Kuid isegi siis, kui laev kannab näiteks  mõnda mugavuslippi- näiteks Antigua ja Barbuda või Hollandi Antillid ja sõidab reeglina Vahemerel EL-i sadamate vahel, ei pääse ta Euroopa maksumasinast. Selline laev kuulub ELi süsinikukvootide süsteemi alla, mis tähendab, et CO₂ heite eest tuleb maksta – tihti kümneid või sadu tuhandeid eurosid aastas ühe laeva kohta. Ning isegi kui osa sõitudest jääb EL-i piiridest välja, nagu Tuneesiasse või Türgisse, maksustatakse poole sellest heitest ikkagi. Seejuures ei pääse ka väiksemad tegijad sadamatasudest, aruandluskohustusest ega uutest nõuetest. Nii et kui kuuled jälle, kuidas „Euroopa annab“ toetusi näiteks sadamate arenduseks või rohepöördeks, siis võib see vabalt olla just su sauna taga elava Jaani rahakotist . Või sinu omast, kui sul on mõni ettevõte või lihtsalt auto, mis tarbib rohkem kui lubatud. Valikud sunnivad tegema valikuid, nagu ütles vanameister Epritus. Ja nagu Heino Baskin kunagi ütles: „Kõhklusi pole, aga kahtlused on.“ Just niisama segane on ka aru saada, kelle kasuks see kõik lõpuks töötab. Euroopa justkui aitab, aga ainult pärast seda, kui ta on enne ise tasku käe pistnud. Ja muidugi ei saa mainimata jätta uut tärkavat eluala – nimelt rahale parasitaarse elegantsiga lähemale liikuvaid vahendusfirmasid, kelle töötajatel pole küll inseneriharidust ega energia jäävuse seadusest õrna aimugi, aga nad valdavad suurepäraselt kahte kunsti: skeemitamist ja projekti kirjutamise oskust. Või nagu britid ütleksid – "middlemen with middle minds chasing maximum margins."Usaldus? Tere tulemast skeptikute klubisse! Valimistel on see tore mäng: igaühel on ilusad sõnad, aga päriselus nad tihti tegudega ei kohtu – elavad eraldi tänavatel, vahel isegi eri maakondades. Aga valima peab, sest see on ainus hetk, kus kõhklused ja kahtlused saavad hääle. Isegi kui pärast tuleb välja, et valisid hoopis teatripileti – pealkirjaga "Kuidas ma lootsin paremat aga sain hoopis automaksu."

AUTOMAKS – VABADUSE AHELA VÕI HEA ELU TUNNUSE MAKS?

Nüüd tuleme selle kõigile tuttava ahela juurde – automaks. Väidetavalt ei ole see topeltmaks, vaid „roheline signaal“ või „keskkonnahoidlik suunamine“. Aga kui sa juba maksad kütuseaktsiisi, käibemaksu, liikluskindlustust, tehnonõudeid ja maanteeameti lõivu, siis hakkab tunduma, et autoomanik pole mitte kodanik, vaid automaatne rahakott.Eriti humoorikas on see, kui suunatakse meid "vabaduse" nimel loobuma autost. Delfi sisuturundus kuulutab: „Auto orjastab meid rohkem, kui arvame.” Või “ Vaheta autorool sõidurõõmu vastu!“ Kõlab nagu manitsev joogaõpetaja, kes ise elab Telliskivi kvartalis ja sõidab kastirattaga. Aga kui sa oled Vello Jõgevalt ja sul on kolm last, kes tuleb viia kooli, trenni ja hambaarstile, siis see „sõidurõõm“ lõpeb umbes kolmanda lumehange juures veebruaris.Kastiratas? Tore mõte – kui su elu toimub 3 km raadiuses ja su koer ei karda tuult. Aga kui sa elad Urvastes, Türi piiril või Väike-Maarjas, siis tundub see umbes sama realistlik kui käru peal Netflixi vaadata – olemas on, aga praktiline pole. Jällegi- meie esiajakirjandus Delfi näol väitis ühes artiklis, et eestlased panevad oma autodele hellitusnimesid.nagu  Nunnu, Tupsu, Volli. Ehk peaksime kastirattale ka nime panema? Näiteks „Eliitkärakas“ – sobib hästi kokku jutuga, et auto on „vananenud mõttemuster“. Elu ilma autota – kelle elu see on?Lõpuks jääb kõlama lihtne, kuid põhimõtteline küsimus: kelle elu need maksupoliitikad ja ideoloogilised suunamised ikkagi puudutavad? Meile öeldakse, et auto ei ole enam vabaduse sümbol. Tõsi, see võibki nii olla – kui elad Tallinna vanalinnas, töötad baristana kohvikus „Hapupiima Rõõm“ ja su ainus logistiline mure on, kuhu parkida oma roosa vintage-tõukeratas

.Ent suurem osa Eestist ei ela ei vanalinnas ega manifestide maailmas. Neile on auto mitte mugavus, vaid ellujäämismehhanism – tee tööle, poodi, arsti juurde. Kui maksupoliitika sünnib ja sureb kesklinna jalgrattateel, jääb paratamatult mulje, et riik ei tee enam poliitikat rahva jaoks, vaid rahvast poliitika jaoks.Kahtlused jäävad. Hääletame valimistel küll – kui mitte lootuses, siis vähemalt trotsist. Ka mina astun sügisel valimiskasti juurde, kuigi hetkel ei tea veel kelle nimel. Viimasel ajal on silma jäänud, et poliitiline grupp, kes veel aasta tagasi toetas automaksu sellisena, nagu see lauale pandi ja ka maksuidee enda autor, on hakanud rääkima, et äkki see polegi päriselt õiglane.

 Ümberhindamised on tervitatavad. Paljude teemade ja materjalide seas vaatasin hiljuti uuesti üle ka mitmed meie enda, Saaremaa vallavolikogu istungid – ja silma jäi eelkõige 2024. aasta jaanuari istung oma konkreetse ja päevakajalise aruteluga. Just seal tegi üks volikogu liige ettepaneku pöörduda Riigikogu poole üleskutsega automaks maha hääletada. Vastus ei lasknud end oodata: koalitsioonierakondade esindajad suhtusid sellesse kriitiliselt ning ettepanek toetust ei leidnud. Kõige sirgjoonelisem oli valimisliidu Terve Saaremaa esindaja, kes väitis, et kohalik omavalitsus ei tohiks sekkuda riigi tasandi otsustesse ning viitas ka sellele, et KOKS seda ei võimaldavat. Aga praamid? Aga haigla, eriarstid ja kiirabi? Tegelikult on teada, et kohaliku omavalitsuse volikogul on täiesti võimalik teha Riigikogule ettepanekuid seaduste muutmiseks – mitte siduvalt, kuid siiski poliitilise pöördumisena.

 Näiteks on Tallinna linnavolikogu seda korduvalt teinud, olgu teemaks ühistranspordi rahastus või maksupoliitika.Kohalik poliitika võib vahel tunduda nagu peegel, mis küll peegeldab, aga moonutades. Pindmine koostöö varjab sageli sügavamat pingejoont – ja mõnikord saab rahu vaid siis, kui üks hääl jääb lihtsalt kuulmata.

 Nii on ka Saaremaal: ametlikult ollakse ühtne, kuid tegelikkuses on laual rohkem küsimusi kui vastuseid. Ja kui kohalik omavalitsus ei julge enam esindada kohalike huve – kartes, et see ärritab mõnd suuremat lauda Tallinnas – siis tekib küsimus, milleks üldse see "kohalik" omavalitsus?Valimised annavad siiski võimaluse. Isegi siis, kui valik pole ideaalne, võib anda märgi: märgi sellest, et inimesed märkavad, mõtlevad ja ei lähe kaasa esimese loosungiga, millel on sinimustvalge taust ja roheline lubadus.Carl Jung on öelnud:
„Inimesed teevad kõike, ükskõik mida, et vältida oma hinge vaatamist.”
Sama kehtib ka poliitika kohta. Lubadusi jagatakse meelsamini kui vastutust. Aga kohaliku elu küsimused – need ei kao kuhugi. Ja varem või hiljem tuleb kõigil, ka mugavas kastirattas istujail, peeglisse vaadata. Ja raha ei tule mittte seinast, riigilt või euroopast vaid sinult ja sinu naabrilt.