Nonii, kah oponendi arvamused Saarte Hääles 330 kV elektritrasside riigi eriplaneeringute kohta käiva rahvaküsitluse eelnõu kohta, jäi mulle silma, kui teravalt erinevad seisukohad on esitatud ühe ja sama teema kohta. Kõrvaltvaatajana tundus mulle, et tegemist on nagu ühe palgi kahe otsaga. Just see vastuolu pani mind mõtlema, kas ja kui palju tegelikult räägitakse asjast ning kui palju on tegemist poliitilise retoorikaga. Neutraalse vaatlejana leian, et on vajalik esitada ka minupoolne vastuarvamus, et aidata luua tasakaalustatud arutelu ning selgitada teemasid, mida esitatud argumentatsioonis on kas moonutatud või jäänud käsitlemata.Mõlemad, nii Kristjan Moora kui ka Koit Voojärv, kardavad rahvaküsitluse tulemusi,sest ei oska aimata tulemusi. See on selge märk sellest, et nende mure ei ole mitte demokraatia ega rahva kaasamine, vaid pigem soov vältida ebamugavaid vastuseid. Ent demokraatia alus ei ole mitte valitud eliidi poolt ette kirjutatud poliitilised otsused vaid teadmine, mida rahvas – kõik meie saarel elavad inimesed – tegelikult arvavad.Koit Voojärve absurdne "avatud ukse" metafoor ja demokraatia väänamine. Koit Voojärve arvamus rahvaküsitluse mittevajalikkusest on mitmel tasandil ekslik ning vajab kõigutamatut ümberlükkamist. Tema seisukoht peegeldab hästi nii tema ja võib olla ka Reformierakonna arusaama demokraatiast – nende ideaalmaailmas peaks kriitika volikogu ja valitsuse otsuste üle toimuma ainult kord nelja aasta jooksul valimistel, mitte pidevalt, nagu tegelikult peaks olema igale demokraatlikule ühiskonnale omane.Voojärve arvamuslugu põhineb näiliselt loogilisel, kuid sisuliselt naeruväärsel metafooril: "Puudub igasugune vajadus paluda, et juba avatud uks lahti tehakse." Paraku on olukord hoopis selline, et ukse taga olevatele inimestele on küll silt ära näidatud, kuid paljud ei ole kindlad, kas uks neile tegelikult avaneb, või kas see on õige uks. Kui rahva kaasamine on tõesti tagatud, siis miks kardetakse veel üks kord selle läbipaistvat avamist? Voojärv väidab, et riiklik eriplaneering sätestab "väga täpselt" avalikud koosolekud kui kaasamise mehhanismi, justkui need asendaksid rahvaküsitlust. Tegelikult ei näe eriplaneeringu protseduurid ette rahvaküsitluse keeldu, mistõttu on sellise initsiatiivi algatamine kohaliku tasandi demokraatia loogiline osa. Lisaks ei ole avalikud koosolekud võrdväärsed rahvaküsitlusega, sest need ei taga ühetaolist osalusvõimalust kogu valla elanikkonnale.Lisaks eelnevale ei saa eelnõu autoritele ette heita kaasamise puudumist, kuna inimesed on juba kaasatud ajakirjanduse kaudu ning eelnõu algatajad on teinud ettepaneku korraldada küsitlus pärast kaasamiskoosolekuid. Seevastu vallavalitsus ise ei ole seni opositsiooni oma eelnõudesse kaasanud mitte ühelgi arutelul, nagu näiteks 700 000-eurose laenu otsustamisel. Seega süüdistab abivallavanem Koit Voojärv eelnõu algatajaid praktikas, mida vald ise järjepidevalt rakendab. Kas Voojärve loogika kohaselt peaksime ka valimised ära jätma, sest "demokraatia on juba toimiv"? Kas tema ja Reformierakonna arust polegi enam vaja 2025. aasta sügisel kohalikke valimisi korraldada, sest volikogu on juba olemas? Kui uks on päriselt lahti, siis miks keegi ei tohi sinna sisse astuda?See on klassikaline näide toksilisest positiivsusest, kus püütakse maalida pilti, et kõik on hästi ning lisaküsimuste esitamine on justkui ebavajalik või lausa kahjulik. Kuid elu segab alati vahele, kui me teeme suuri plaane – tegelikkuses on rahvaküsitluse korraldamine oluline samm kodanikuühiskonna arendamisel.Voojärve kriitika rahvaküsitluse vastu paneb küsima: mida ta siis täpsemalt kardab? Kas tõesti rahva arvamust? Kui küsitluse tulemused oleksid Reformierakonna poliitiliste eesmärkidega kooskõlas, kas ta siis samuti väidaks, et see on tarbetu? Voojärve vastuseis demokraatlikele mehhanismidele viitab pigem hirmule, et tulemused ei läheks kokku Reformierakonna soovitud narratiiviga.Varustuskindluse küsimus – Voojärve demagoogia vs tegelikkusVeelgi enam, Voojärve väited varustuskindluse kohta on lihtlabane demagoogia. Tema sõnul on hädavajalik rajada täiendavad kõrgepingeliinid, justkui praegune infrastruktuur ei suudaks Saaremaad varustada. Tegelikult räägivad arvud hoopis teist keelt. Nimelt olemasolev 110 kV trass suudab edastada ligikaudu 300 MW energiat, kuid saaremaa energiatarbimine on tipptundidel 50–60 MW.See tähendab, et juba olemasolev trass suudab kanda viis korda rohkem energiat, kui Saaremaa reaalselt vajab. Kus on siis see varustuskindluse probleem? Mida Voojärv tegelikult taotleb, kui olemasolev lahendus on juba niigi üleküllastunud?Voojärve argumentatsioon uute liinide vajalikkusest varustuskindluse tagamiseks on seega alusetu ning näib olevat suunatud avalikkuse eksitamisele. Tegelikkuses on just madalama pingega liinide tugevdamine palju olulisem kui täiendava 110 kV liini rajamine. Uus 330kV trass rajatakse siiski hoopis muul eesmärgil. Pealegi ei ole käesoleva küsitluse eesmärk üldse see, kas uusi 330 kV liine peaks ehitama või mitte. Alternatiiv on alati olemas, näiteks merepõhjas. Seega, Voojärve meeleheitlik katsed kujutada rahvaküsitlust kui arutelu elektrivarustuse üle on lihtsalt katse juhtida tähelepanu kõrvale tegelikult arutlusel olevast küsimusest. Kristjan Moora arvamus on muidugi omane ainult talle. Rahva eest võitlejale. Kristjan Moora seisukoht on samamoodi ebaloogiline ja silmakirjalik kuid õnneks näitab ära, mis selle inimese peas toimub. Ta väidab, et kuna elektriliin mõjutab kogu Saaremaa loodust, peaksime arvestama kõigi saarlaste arvamusega. Samas aga leiab, et küsitluses peaksid osalema ainult need, kelle maad trass läbima hakkab. Kumb see siis on? Kui loodus puudutab kõiki, siis miks peaks küsitluse valim olema kitsendatud vaid teatud maaomanikele?Kui Moora loogikat edasi arendada ja otsida kuldne kesktee nii Voojärve ja Moora arvamuste vahe, siis äkki peakski küsitluse tegema ainult talle endale – tema ju tunneb kogu Saaremaa loodust ja “rahva arvamust” kõige paremini!Aga kõige huvitavam on see, et kui rahvaalgatus.ee kaudu paluti toetusallkirju põlissaarlaste tunnustamiseks kuu aega tagasi, siis toona leidis Moora, et allkirja peaksid saama anda kõik Eestis elavad inimesed, sealhulgas ka halli passi ja Venemaa kodanikud. Miks peaksid Venemaa kodanikud saama anda hääle põlissaarlaste tunnustamiseks, aga Saaremaa looduse kohta tohivad arvata vaid maaomanikud? See on klassikaline demagoogia ja valimi moonutamine.Rahvaküsitluse vastustest sõltumata tuleb selle korraldamine kasuks Saaremaa elanikele – mitte ainult valitud poliitikutele. Rahva häält ei tohi kuulda võtta ainult üks kord nelja aasta jooksul, vaid see peab olema pidev ja selgelt fikseeritud, mitte mingisugune udune "avatud uks", mille taga on tegelikult pime koridor. Lõpetuseks võiks lisada, et Eesti planeerimisseaduse kohaselt on riikliku eriplaneeringu koostamise korraldajaks vastav ministeerium või muu valitsusasutus, kuid kohalikud omavalitsused osalevad selles protsessis koostööpartneritena, andes oma seisukohad ja kooskõlastused planeeringu erinevates etappides. Seega on KOV-idel õigus ja võimalus riiklike eriplaneeringute koostamisel kaasa rääkida, esindades kohalikke huve ning tagades, et planeeringud arvestaksid kohalikke olusid ja vajadusi. Saate aru- TAGADES kohalike olude arvestamise.