Ühe kinnistu lugu, mis räägib meile palju rohkem kui lihtsalt ühe maja saatusest. Salme vana vallamaja lugu ei ole pelgalt ühe hoone saaga. See on peegel, millelt kajastub palju suurem küsimus – kelle huvides tegutseb kohalik võim, kui otsused puudutavad avalikku vara, kogukonda ja omavalitsuse moraalset vastutust? Seda enam, kui mängus on vara, mis pole poliitilise ametikoha kandja isiklik, vaid kuulub rahvale.
Aastal 2023, kevadel esitas Saaremaa vallavalitsus volikogule eelnõu, mille sisu oli selge: Salme alevikus asuv vallamaja antakse hoonestusõiguse alusel hoonestustasuga 21600 eurot aastas eraettevõtjale, tingimusel, et too investeerib viie aasta jooksul 30000 eurot. Viie aasta täitumisel pidanuks hoone ilma rahalise vastutasuta üle minema eraomandisse. See polnud kavatsus, mis sündis arutelude ja kogukonna kaasamise kaudu – see oli otsus, mis tuli ülevalt alla ja suruti läbi hoolimata avalikest küsimustest ja selgetest hoiatustest. Miks see otsus üleval sündis, on teadmata, kuid arvestades, kes olid teema eestvedajad ja õigustajad on mingid kahtlused siiski õhus. Aga see selleks.
Vallavanem, olles omaarust täiesti siiras ja võib-olla isegi veidi solvunud, väitis, et 108 000 eurot (viie aasta hoonestustasu) oli täiesti õiglane turuhind. Võib-olla oli ta isegi kindel, et see number sündis teadusliku täpsusega – nagu oleks hindaja ilmunud objekti juurde valge kitli ja kalkulaatoriga ning mõõtnud turuhinda laseriga, mis kehtiks viie aasta pärast. Kuid siinkohal tekib paratamatult küsimus: kust ikkagi tuleb turuhind? Kas see sünnib hindaja pliiatsiotsast või päriselt toimivast turust, kus pakkumine ja nõudlus kohtuvad? Turg, nagu me teame, on kapriisne – aga ka aus. Hindaja võib eksida, olgu see siis väsimusest, meelolust või mõnest vähem avalikust ja varjamist väärt motivatsioonist tingituna. Mõnikord eksitakse siira usuga, et kõik jääbki paberile. Aga kui 108 000 ( siinkohal tasuks veelkord meenutada et 108 000 oleks tulnud maksta viie aasta jooksul) euro asemel müüakse vara hoopis 185 700 eest, siis ei ole see lihtsalt väike möödalask. See pole hinnanguline ±10% viga, see on täismõõduline möödalask, millele peaks turuhindaja andma kaardi ja kompassi, et ta uuesti reaalsuse üles leiaks.
Ühesõnaga asi jättis mulje, et sisuliselt oli tegemist skeemiga, kus omavalitsus annab vara üle tasuta tingimusel, et uus omanik panustab iseenda tulevasse kinnisvarasse. Igaüks, kes on praktikas tegelenud kinnisvara arenduse või haldusega, mõistab, et selline investeerimine pole kingitus avalikkusele, vaid loomulik osa eraomaniku kasusaamise loogikast. Kohus – täpsemalt Tallinna Halduskohus – tühistas hoonestusõiguse otsuse, viidates selgelt avaliku huvi eiramisele, õiguslikele kaalutlusvigadele ning vastuolule seadusega, mis puudutab tasuta võõrandamist. Ometi ei näinud vallavalitsus vajadust oma käitumist muuta. Kohtulahendist räägiti kui "praagist", mitte kui seaduslikust hoiakust, mis kaitseb omavalitsuse varalist huvi ja kodanike õiglustunnet ning kaebas halduskohtu otsuse edasi ringkonna kohtusse, mille kolleegium jättis siiski halduskohtu otsuse jõusse, mille tulemuseks oli hoopis uus avalik oksjon, kus tehti 251 pakkumist ja kinnistu müüdi lõpuks 185 700 euro eest. Vald, kes varasema skeemi järgi oleks saanud viie aasta pärast täpselt 0 eurot, saab nüüd reaalset tulu, mis ulatub ligi 180 000 euroni.
Tuleb rõhutada: kinnistu müümine ei tähenda, et uuel omanikul kaob vajadus investeerida. Vastupidi – kui vaadata piirkondlikku kinnisvaraturgu ja sarnaseid juhtumeid, on tõenäoline, et uue omaniku tegelik investeering ületab märgatavalt esialgselt planeeritud 30 000 euro piiri, mida hoonestaja oleks pidanud investeerima viie aasta jooksul. 200 000 eurot pole sugugi ebatõenäoline suurusjärk. Teisisõnu – mitte midagi pole kaduma läinud, peale ühe erakordse võimaluse tulu mitte teenida. Kõige selle valguses kerkib esile küsimus, mida ei saa enam jätta küsimata: kas tõepoolest oli tegemist üksnes halva halduspraktikaga? Või oli esialgses skeemis märke süsteemsest huvide konfliktist, suunatud soodustamisest või isegi vallavara omastamist meenutavast joonest? Kelle kõrvad selle taga seekord välja ei paistnud? Sellised skeemid, kus avalik vara antakse ära "investeerimiskohustusega", ei ole Eestis ennekuulmatud. Näiteks 90ndatel ja ka mõnevõrra hiljem leidis aset mitmeid juhtumeid, kus kohalike omavalitsuste tegevus viis kriminaalmenetlusteni, sest avalikku vara anti soodustingimustel üle ilma turuhinda rakendamata. Toonastes hinnangutes räägiti soodustuskelmusest, võimupiiride ületamisest ja avaliku huvi varjus toimetamisest. Kas tõesti on 90ndate mõttemuster – kus avalik vara libiseb privaatsete huvide teenistusse, kuid "väikese kohustuse" kattevarjus – taas aktuaalne? Või ei saanud vallavalitsus lihtsalt aru, millises ajastus me elame? Tõsi on see, et lõpplahendus oli vallale kasulik. Raha laekus, kogukonna küsimused said vähemalt osaliselt vastatud ja õiguskord kinnitas end. Kuid jääb õhku kriitiline "mis siis kui...":
Mis siis, kui keegi oleks läbinägelikult esitanud kuriteoteate, nähes sarnaseid jooni varasemate, kriminaalse lõpuga skeemidega?
Kas ka siis oleks öeldud, et kõik oli lihtsalt "halb kommunikatsioon"? Seda me ei tea. Küll aga teame, et seekord päästis avaliku raha mõned inimesed, kes otsustas mitte vaiki jääda. Ja see ütleb meile rohkem kui sadakond paragrahvi.