Kuidas kuulata, kui kõlab vaid oma hääl?Üritus „Säilenõtked saared O“ on nüüdseks selja taga. Päevad olid täis mõtteid, arutelusid ja tulevikuvaateid. Rõõm oli näha, kuidas eri vaatenurkadest püütakse mõtestada meie saarte tulevikku — soov parema ühise ruumi poole oli tajutav nii ametnike, ettevõtjate kui ka lihtsalt huviliste seas.Mõned teemad jäid mulle kui tavalisele kohaliku poliitika vaatlejale siiski veidi häguseks. Näiteks jäi mõistatuseks, miks võrreldi Saaremaad Havailaga või miks kõlas paralleel Lõmala sadamast ja Rotterdamist. Kas veendumus asendab analüüsi? Võib-olla. Või on tegemist lihtsalt soovunelmate verbaliseerimisega. See tekitab kollektiivpsüühikas kompenseeriva fantaasia, milles tahetakse uskuda, et kui me juba midagi nimetame suurelt, saabki see suureks.Ent eks ma ei peagi kõigest aru saama. Nagu vallavanemale meeldib öelda: „Kuidas me selgitame lihtsale saarlasele tänavalt?“ — mis kõlab vahel nagu: „Kuidas me selgitame analüüsivõimetule?“ Sooja tunde jättis siiski abivallavanema Liis Lepiku lõppsõna, kus ta tõi välja, et suhtlusvõimetust saab ületada aususe ja avatusega ning et vallavalitsus näeb end tasakaalustajana era- ja avalike huvide vahel. Tõesti, ilus sõnavõtt. Ta mainis, et mõnikord on „kuulamine vahele jäänud“ ja inimesed on jäänud „lukku“. See tähenduslik märkus viitab sellele, et ka vallavalitsus ise tunnetab, kuidas kuulamatus võib tekitada usaldamatust. Selle tulemusel inimesed tajuvad vaistlikult, kui retoorika ja tegelikkus teineteisest kaugenevad.Aga kas vallavalitsus kuulab? Või kuulab ta ainult neid, kellel on tugevam hääl, suurem mõju ja parem ligipääs otsustuskeskkonnale? Või puudub tal miski, mis on väljaspool tema emotsionaalse kogemuse ulatust. See ei pruugi olla pahatahtlik – pigem lihtsalt struktuurne pimedus.Kuidas see kuulamisvõime (või selle puudumine) väljendub praktikas, näeme näiteks Salme alevikus asuva Sõrve maantee 3 kinnistu juhtumist. See kena ja heas asukohas paiknev endine vallamaja anti 2023. aasta kevadel viieks aastaks tasulise hoonestusõigusega kasutusse äriettevõttele Salme Vet Punkt OÜ, kes tegutseb loomaarstina. Tingimuste kohaselt maksab ettevõte viie aasta jooksul 108 000 eurot, investeerib hoone parendamisse vähemalt 30 000 eurot ning tagab veterinaarteenuse jätkumise.Kui kõik tingimused saavad täidetud, saab ettevõte kinnistu tasuta omandisse. Samas majas tegutsevad aga ka mitmed mittetulundusühingud, nagu MTÜ Salme Rahva Maja Selts ja MTÜ Salme Viikingikeskus, kelle lepingud otsustati lõpetada. Ehk lühidalt: otsusega eelistati kogukondlike huvide asemel eraettevõtet, kellel on võimalus tulevikus hoone omanikuks saada.Piinava reaalsusena tekkis sellest otsusest avalik pahameel ja õigustatud küsimused. MTÜ Salme Viikingikeskus ja Salme Rahva Maja Selts esitasid kaebuse, milles väitsid, et otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, sisaldab kaalutlusvigu ja kujutab endast sisuliselt avaliku vara tasuta andmist ilma konkurentsita. Tallinna Halduskohus nõustus – otsus tühistati, kuna vajalikud eeldused selliseks tehinguks puudusid.Sellest hoolimata otsustas Saaremaa vald kaevata otsuse edasi ringkonnakohtusse. Eelmise aasta septembris tegin ma rahanduskomisjonis abivallavanemale konkreetse ettepaneku – võtta see avaldus ringkonnakohtust tagasi. Selgitasin, et kohtutel on parem suutlikkus hinnata mõiste „avalik huvi“ sisu ning et olemasolev kohtupraktika toetab pigem vaidlustajaid. Lisaks oli ilmne, et olukord on vallale muutunud veelgi ebasoodsamaks — eriti kui arvestada Vikingi juhtumi avalikkuse tähelepanu ja juba tehtud halduskohtu otsust.Kas veendumus asendab analüüsi? Kas kulutused vaidlusele on selles valguses veel põhjendatud? Ka Koit Kelder väljendas oktoobris volikogus sarnast seisukohta. Paraku ei reageerinud vallavalitsus kumbagi ettepanekut – ka mitte avaliku arutelu tasandil.Abivallavanem Liis Lepik teatas hiljem, et valla seisukoht pole muutunud ning kohtulahendiga, kus kohus seadis kahtluse alla valla määratletud „avaliku huvi“, ei saa kuidagi nõustuda – sest „see loob pretsedendi“. Ei, head sõbrad, tõde on paindlikum kui kunagi varem. Pretsedenti ei pea kartma, kui oma otsused on läbipaistvad ja põhjendatud.Nüüdseks on ka ringkonnakohtu otsus käes – see kinnitas halduskohtu otsust ja andis sisuliselt mõista, et kohus tõlgendab mõistet „avalik huvi“ mitte kellegi isiklike hinnangute, vaid üldise, kogukonda teeniva põhimõtte alusel.Kes juhib tegelikult?Kui me võtame hetkeks kokku kõik, mis eelnevalt käsitletud – kuulamisest, kuulmata jätmisest ja sellest, kuidas kohtus määratletakse „avalikku huvi“ –, siis hakkab ilmnema muster. Muster, mis ei ole ainult halduslik, vaid ka psühholoogiline. Me räägime mitte ainult otsustest, vaid ka sellest, kelle huvides neid tehakse. Ja veelgi olulisem – kes kuulab, kui rahvas räägib?Nii Sõrve mnt 3 kui ka järgmine juhtum Nasva sadama ja MTÜ vahel viitavad ühele ja samale nähtusele. Tuginedes nendele kahele juhtumile, tekib ilmselge mulje, et vallavalitsus kuulab kedagi kolmandat. Kedagi, keda me ei näe, aga kelle allkiri ilustab kehtivat koalitsioonilepingut. Nagu kuskil Kremlis, hämarate kardinate taga, koordineerib keegi otsuseid, kelle sõnadel on kahtlaselt suur mõjuvõim mõne vallavalitsuse liikme suhtes. Nasva sadama skeem: kui absurdist saab argipäevAga paneme asjad nüüd konteksti. Tänaseks kujunenud skeem seisneb selles, et vald pikendab Nasva sadama hoonestusõigust eraomanikule kuuluval kinnistul, jäädes ise hoonestajaks. Seejärel sõlmitakse kasutusleping MTÜ-ga, kes saab enda käsutusse sadamahooned ja taristu, mille rajab ja varustab vald. Raha paneb vald, riskid kannab vald, aga vara kasutamise kasu läheb MTÜ-le. Avalikkusele lubatakse see-eest „võimalust särge püüda“.Kui see tundub absurdne, siis kujutage sama stsenaariumi ette mõne Saaremaa restoraniga. Restoran annab hoonestusõiguse vallale, vald investeerib uue sisustuse ja renoveerib ruumid, seejärel sõlmitakse leping, millega restoran antakse uuesti Arensburgile kasutada. Omaosaluse toetusmeetmest katab 80% ulatuses toetusfond, 20% maksab vald. Kas kõlab usutavalt? Ei? Aga see ei ole nali – see on realistlik kirjeldus, kuidas avalik raha suunatakse eraõigusliku juriidilise keha kasutusse – ilma läbipaistvuse, äriplaani või valla tulu tekketa.Piinava reaalsusena jääb küsimus: miks peaks vald rajama ja varustama taristut, millel puudub vallale majanduslik kasutusõigus?Mõistlik oleks olnud, et vald jääb ise hoonestajaks pikemaks ajaks, näiteks 30 või 40 aastaks, maandamaks PRIA toetusega kaasnevaid riske. Nii oleks võimalik tagada, et toetusrahade eest rajatud vara ei lähe lõplikult eraõigusliku ühenduse omandisse. Alternatiivina – MTÜ oleks pidanud ise omaosaluse katma, nagu see enamasti tavaks on (nt 10–20%, vastavalt toetusreeglitele). Sellisel juhul poleks hoonestusõigust isegi vaja olnud – rääkimata avalikest vahenditest saadava kasu õiglusest. Tänaste otsuste loogika – olgu see Sõrve vallamaja, Nasva sadam või mõni järgmistest – ei viita mitte kogukondliku arutelu küpsusele, vaid osavale juhitavusele. Meie ees on järjest rohkem juhtumeid, kus ametlikud otsustajad näivad täitvat kellegi teise, nähtamatu, ent mõjuvõimsa käe soove. Kes see on? Me ei tea. Või siiski teame? Aga kõik asjad liiguvad. Ka need mustrid, mis algavad hämarates kabinetinurkades, liiguvad lõpuks valguse kätte. Küsimus on vaid ajas. Ja selles, kes selleks hetkeks veel jaksab kuulata.Neli aastat möödub kiirelt. Avalikkus unustab, volikogu koosseis vahetub, uus ametnik tuleb, vana lahkub. Aga korralduste jagaja jääb. Temal on visioon. Või vähemalt mingi plaan. Ja kui kõik on tehtud ja kired vaibunud, läheb ta ja viib lilled Algernonile – vaikuses, milles on nii nukrust kui rahulolu. Sest isegi laborihiir väärib austust, kui temaga on midagi katsetatud.Ja võib-olla me kõik – lihtne saarlane tänavalt, ametnik laua tagant, kriitik nurga pealt – oleme lihtsalt osa ühest suuremast katsest, mille tulemust mõõdetakse mitte Exceli tabelis, vaid selles, kas keegi lõpuks ka päriselt kuulab.