Kui külaline toob ainult naeratusi ja haigusi – Saaremaa versioon ehk Saaremaa vallavalitsuse selfie-reform.

Kui Ameerika põlisrahvad tervitasid kunagi Euroopast saabunud konkistadoore, tehti seda laulude, pidude ja rõõmuhõisete saatel. Pärismaalased tõid konkistadooridele isegi oma tütreid ja naisi, et need saaksid omavahel kultuurilisi kogemusi vahetada ja et oleks rohkem praktilist välipraktikat.

Alles hiljem mõisteti, et „külaline“ ei toonud endaga kaasa õnnistust, vaid alistamise, orjastamise ja hävingu ning haigused Midagi sarnast meenutas Saaremaa vallavalitsuse hiljutine sotsiaalminister Karmen Jolleri vastuvõtt, mida esitleti kui suurt rõõmu. Kujutan ette Kus minister sõidab autoga mööda, vallarahvas tänaval hõiskamas. Minister laseb autoakna alla ja ütleb heatahtlikult: “ Tore on, tore on”. Nagu Püha Susanna ehk Meistrite koolis kas pole? ….Ilus! 

Kuid küsimus on – millest see rõõm siis ikkagi on? Kas tõesti rõõmust, et meie oma haiglast võeti ära südamestimulaatorite paigaldamise võimalus. 

Või julmusest, mille peale püütakse külge liimida sõnu nagu „strateegiline vaade“ või „tulevikku vaatavad lahendused“. Või Tervisekassa audititest, mis on nagu Riiklik Kontrollikomitee nõuka ajal ehk kes pidi majanduse „järele valvama“, kuid olid ise samas parteilise juhtimise ahelas, mis tähendas, et „kontroll“ tähendas pigem plaanimajanduse täitmise kinnitamist, mitte sõltumatut auditeerimist. Kontrolli illusioon- kas pole? Siinkohal tasuks meenutada et pärast tervisekassa suvepäevade skandaali nõudis isegi Keskerakond, kelle saaremaa esindaja on samuti “ rõõmsalt” fotol, sotsiaalminister Karmen Jolleri tagasiastumist nii ministri kui ka tervisekassa nõukogu liikme kohalt, kui selgus, et tervisekassa korraldas luksuslikud suvepäevad Taagepera lossis, kuigi asutus viibibrahapuuduses ning teenuseid osutatakse pika järjekorraga. Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart nimetas seda "pidu katku ajal" ja rõhutas, et minister peab võtma poliitilise vastutuse ning astuma tagasi. Ja mida tehakse Saaremaal? Tehakse selfisid tuleviku reliikviateks ja rõõmustatakse tuleku üle.

Minister Joller on Reformierakonna esindaja ja Reformierakond on viimasel ajal pigem tuntud selle poolest, et inimestelt pigistatakse välja viimane veretilk, mitte selle poolest, et neile päriselt abi pakutaks. Jolleri avalikud sõnavõtud on tihti olnud kas liialt isiklikud, ebakohased või lihtsalt arrogantse alatooniga. Kui sellise poliitilise seltskonna liikme külaskäigu kohta Saaremaa vallavalitsus teatab, et neil oli „suur rõõm kohtuda“, siis meenutab see rohkem pugemist kui sisukat poliitilist dialoogi? Kas tõesti on Saaremaa vallal rõõm kohtuda inimesega, kes ei ütle „ma ei nõustu sinuga, sest…”, vaid hoopis „selline inimene on ohtlik” või „sellised seisukohad on kuritegelikud” – ja kas see ei kõla kuidagi tuttava retoorikana rohkem kui 30 aasta tagusest ajast?

See pugemine muutub eriti groteskseks, kui arvestada, et Reformierakonna toetus on langenud 14 protsendini, mis on Euroopa Liidu madalaimate seas. Veelgi madalam on see ainult Küprosel, kus koalitsiooni toetus ulatub napilt 12 protsendini. Olen ise Küprosel korduvalt töötanud ja kõige pikemalt viibinud seal kuus kuud. Võin kinnitada, et sealne valitsuse vastu rahulolematus on nagu rahvuslik omapära, millele isegi kreeklased on nimetanud neid omamoodi „Calamari Greeks“. Eestis ei saa aga seda põhjendada rahvuse eripäraga – siin näitab see otse valitsuse töö tulemust. Kui valitsusparteid toetab vaid 14% inimestest, on tegemist mitte lihtsalt madala toetusega, vaid selge legitiimsuskriisiga. 

Sama pugejalikkust näeme ka kohalikul tasandil. Valimisliit „Terve Saaremaa“, kes tegelikult on sisuliselt sotsiaaldemokraadid, isegi kui nad ise seda eitavad, näib samuti lootvat, et kui nad küllaldaselt kiidavad ja kummardavad, siis ehk kutsutakse nad kunagi laua äärde. Kui mitte päris lõunasöögile, siis vähemalt eelroa ajaks. Isiklik kogemus kinnitab, et nad on sotsid – kui mind 2024. aasta kevadel nende üritusele kutsuti, tegi avasõnad mitte keegi muu kui Tanel Kiik ise. Seega võib järeldada, et mask võib olla ükskõik milline, aga nägu selle taga on ikka vana tuttav.

Nii jääbki lõpuks küsida: millest see rõõm? Kas tõesti rõõmust, et valitsus, mille toetus on juba prügikastis uitamas, jagab meile mantralaadseid lohutusi. Või rõõmust, et saarlane peab edaspidi oma südame ja rahakotiga Tallinna vahet eriarstil käima, meelel mõlkumas meie peaministri sõnad, kes loetud päevad tagasi valda väisas: “Praamipileti hinnad ei tõuse” ja sinna otse veel: “saategi arstil käia samadel tingimustel kui täna” . Paraku peaminister ei täpsustanud, millise aja jooksul see lubadus kehtib ja seetõttu ei saa me ju tulevikus öelda, et peaminiuster valetas. Kui hind tõuseb 1. jaanuaril, võib alati öelda: näete, aasta lõpuni ei tõusnudki. Poliitiline ausus à la „püha lehm” – lubadused, mis kehtivad täpselt seni, kuni kalendris leht ümber keeratakse.

Kui see ongi vallavalitsuse rõõm, siis on see rõõm sama tõeline kui konkistadoori meelitav serenaad – algul kõlab nagu kingitus, hiljem aga haigused ja nälg.

Kui keegi ütleb: 'Lugege mu huultelt – kui midagi ei muutu, jääb kõik samaks.' Siis  mina ütlen: kui panete fotol kõigi näod naeratama, siis nutate ise, sest tegelikult elavad nad ikka täpselt nii hästi, kui meil läheb kehvemaks.

Fotol: Rahva sõbrad tervitavad oma fotograafi ja ühte teist inimest.