Lubaduste kadumise geograafia: kuidas Saaremaa Reformierakond õppis unustama
Kutsun Teid, hea lugeja, tegema üht lihtsat, ent valgustavat harjutust: võtke kätte Saaremaa Reformierakonna 2021. aasta valimisplatvorm ja pange see kõrvuti 2025. aasta versiooniga. Mitte pinnapealselt, vaid süstemaatiliselt. Punkt punkti haaval. Sõna sõna haaval. Mida te näete?
Te näete, et 2021. aastal lubatud Louis Kahni kultuuri- ja konverentsikeskus on kadunud nagu teatrietendus, mille viimast vaatust kunagi ei mängita. Te näete, et Saarte Filmifondi kahekordne rahastus on lahustunud vaikselt, ilma et keegi selgitaks, millise maagia abil seda nüüd enam vaja pole. Te näete, et poistekoori ja meeste laulu kestmajäämise tagamine, ujumisõpetuse programmid ja “Liikuma kutsuva kooli” laiendamine on pühitud päevapoliitika tuultele. Ning kõige markantsem – 2021. aastal nii suure aplombiga lubatud spordirajatiste renoveerimise täpsed investeerimisplaanid on kadunud. Jäänud on üksnes hägune jutt “taristu jätkusuutlikust kasutamisest”.
Erich Fromm on kirjutanud, et “inimene põgeneb vabaduse eest, sest vabadus tähendab vastutust, ja vastutus on hirmutav”. Sama kehtib ka poliitilise vabaduse kohta: kui sa oled korra lubanud, pead ka vastutama. Ja kui lubadus osutub täitmatuks, on lihtsam see järgmises programmis lihtsalt maha vaikida. See on negatiivne vabadus Frommi klassikalises tähenduses – vabadus mitte lubada midagi, mida võiks hiljem mõõta ja mille eest võiks sind vastutusele võtta.
Sotsioloogid on aastaid rääkinud, et poliitiline kommunikatsioon on tihti “valikuline tõe esitlus” (Daniel Boorstin) või “strateegiline ebamäärasus” (Murray Edelman). Meie kohalikud programmiloojad on selle kunsti selgeks saanud: nad ei ole mitte petised otseses mõttes, vaid realiteedi redigeerijad, kes otsustavad, millised tükid jäävad ja millised kaovad, et pilt jääks publikule meeldiv.
Mingil määral nagu sotsialistlik humanism kas pole? See meenutab meile, et inimene on tervik – mitte ainult tarbija ega hääletaja, vaid ka olend, kellel on õigus tõele ja ausale suhtlemisele. Kui aga programm muutub pelgaks müügikataloogiks, kus tooted, mida tarnida ei suudeta, lihtsalt järgmises väljaandes maha tõmmatakse, siis ei ole enam tegu ausa dialoogiga kodaniku ja poliitiku vahel, vaid monoloogiga, milles poliitik räägib peeglile. Samas nad ka ise tunnistavad seda- saaremaa vallavalitsuse suust on kuulda tihi fraase: "Siinkohal peaks me peeglisse vaatama"- justkui see peeglisse vaatamine oleks mingi kiriku enesepiitsutamine- valu tekitav ja õpetlik.
Kadunud lubaduste anatoomia
- Spordirajatiste renoveerimise täpsed investeerimisplaanid
2021: Konkreetne investeerimiskava renoveerimiseks ja uute rajatiste ehituseks.
2025: Üldine jutt taristu jätkusuutlikust kasutamisest.
Tõlgendus: Konkreetne plaan tähendab konkreetseid kulusid ja hilisemat kontrolli – parem rääkida udujuttu, kui riskida auditeeritava lubadusega. - Saarte Filmifondi rahastuse kahekordistamine
2021: Ambitsioonikas rahastuse kasv, konkreetne summa ja eesmärk.
2025: Teema puudub.
Tõlgendus: Raha jagamine kultuurile on ilus, kuni tuleb see tegelikult leida. Eelarvereal võib see osutuda valusaks reaalsuseks. - Poistekoori ja meeste laulu kestmajäämise toetus
2021: Selge lubadus hoida traditsioon elus.
2025: Vaikus.
Tõlgendus: Väikeste, kuid sümboolsete kultuuritoetuste lubamine on odav sõnades, aga kallis teos. - Ujumisõpetuse programmide laiendamine ja “Liikuma kutsuv kool”
2021: Laste liikumisharjumuste süsteemne edendamine.
2025: Ei mainita.
Tõlgendus: Mõõdetavad tulemused ja järjepidev töö ei ole poliitiliselt kiirelt kapitaliseeritavad – unustatakse enne, kui avalikkus jõuab küsida, “kas lubatud programm käivitus?”. - Louis Kahni kultuuri- ja konverentsikeskus
2021: Konkreetselt nimetatud objekt.
2025: Kadunud.
Tõlgendus: Nime ja arhitekti mainimine loob ootused. Ootused loovad survet. Survet on mugavam vältida, kui jätta see lihtsalt mainimata.
On raske uskuda, et 2021. aasta lubaduste kadumine 2025. aastaks on juhus. Pigem on see märk sellest, et isegi meie ajuhiiglased mõistsid: sama lubaduse korduv väljaütlemine ilma teostuseta võib lõppeda mitte ainult usalduse kaotusega, vaid ka häälte kadumisega. Nii ongi paljud suured ideed lahustunud nagu udused lubadused sügiseses hommikus – vaikides ja märkamatult. Paraku see lubamine ( IGA LUBADUS ON SIISKI VÕLG) pole juhus, vaid muster.
Seepärast kutsun teid üles: ärge usaldage vaid tänavusi loosungeid. Vaadake tagasi, võrrelge, tehke märkmeid. Vabadus tähendab mitte ainult õigust valida, vaid ka õigust mäletada. Ja mäletamine on see, mida strateegiline ebamäärasus kõige rohkem kardab.
