Masendunud tarbija” või vale diagnoos? Ehk meditsiinidoktor Jürgen Ligi diagnoos Eesti tarbijale

Arvestades, et allpool tsiteeritud poliitiku/maksueksperdi väited ja käitumuslik muster jätavad mulje probleemist, mille käsitlemisel sobib metafoorselt kasutada ka meditsiinilist sõnavara, kasutan alljärgnevasmõttelennus oma parima arusaamise piires meditsiinilisi paralleele—rõhutades, et see on kirjelduslik võte, mitte kellegi tervisliku seisundi hinnang ega üleskutse sekkumiseks. ( Kuid mis arvestades autori eelnevaid väljaütlemisi tuleks välistamise eesmärgil siiski ära teha. 

Rahandusminister Jürgen Ligi kirjeldab Postimehe intervjuus silmapaistvat paradoksi: ettevõtjate optimism püsib, “objektiivsed näitajad” paranevad, aga Eesti tarbija on justkui masendusse vajunud ning hoiab majanduse taastumist tagasi. Enne kui patsient pimedas koridoris süüdlaseks kuulutada, teeme asjale kiire, aga täpse anamneesi.

Esiteks, sümptomid. Jaekaubanduse ja eratarbimise andmed ei kirjelda kindlat tervislikku seisundit. Pärast rasket šokki on pilt kirju: mõnes kuus on näha paranemist, mõnes kuus väsimust. Eesti Panga, Statistikaameti ja konjunktuuriuuringute põhjal võib kokkuvõttes öelda: tarbimine on tasapisi kosunud, samal ajal kui kindlustunne püsib madal. See on sümptom, mitte haiguse põhjus.

Teiseks, Nähtuse põhjus. Tarbija käitumist ei määra “tuju” üksi. Hinnatase püsib pärast energiahindade ja üldise inflatsiooni šokki kõrge; intresside tõus on surunud eluasemelaenude teenindamise kulud üles; väliskeskkonna ebakindlus piirab eksporti ja ootusi. Majandusarstide keeles: tegemist on multifaktoriaalse seisundiga, mitte ühe psühholoogilise häirega.

Kolmandaks, probleemi määratlus “objektiivsete näitajatega”. Kui rääkida, et indikaatorid “paranevad”, tuleb öelda ka millised täpselt, sest neid on palju. Tööstuse uued tellimused, teenuste käive, tööjõuturg, reaalpalk, hinnad, jaekaubandus — need liiguvad eri suundades ja eri kiirusega. Ühtlustav fraas kõlab poliitiliselt kenasti, kuid on majanduslikult liiga üldine. Me ei saa määrata ravi ainult selle järgi, et patsiendil on “üldiselt parem”.

Maksukoormus “nagu 1995”? Ligi väide, et maksukoormus on järgmisel aastal umbes samal tasemel kui 1995, vajab metoodikaga täpsustamist. Erinevad allikad (riigisisene statistika vs OECD) mõõdavad maksurõhku veidi erinevalt; järeldus “sama mis 1995” kõlab rohkem retoorikana kui külma dušina. Kui räägime maksukoormusest, räägime graafikutest, mitte loosungitest.

Eelarveraam ja kaitsekulud. Jah, kaitsekulud on hüppeliselt kasvanud ja püsivad kõrgel; jah, eelarvereeglid on karmid. Siin tulebki poliitikal valida: kui laud täitub sadadesse miljonitesse küündivate soovidega, tuleb lauale panna ka katteallikad. Fiskaalpoliitikas ei tööta “sümmeetriline imerohi” — kulusid ei saa vähendada ja makse samaaegselt alati alandada, oodates samal ajal hoogsat kasvu.

Diferentsiaaldiagnoos: mis tegelikult pidurdab tarbimist?

• Reaalne ostujõud. Hinnatasemest tulenev surve hoiab suuremaid oste tagasi ka siis, kui palganumber nominaalselt kasvab.
• Intressikanal. Krediidikeskkond on muutunud kallimaks ja ettevaatlikumaks; see lööb suure tüki just eluaseme- ja kestvuskaupade tarbimisest.
• Ootused ja ebakindlus. Geopoliitika, eksporditurud, energiahinnad — need ei muuda pelgalt meeleolu, vaid mõjutavad päriselt rahakoti avamist.

Teisisõnu, patsiendi ehk tarbia psühholoogiat süüdistav diagnoos on liiga lihtne. Tegemist pole “rahva masenduse”, vaid reaalsete majanduslike stressoritega. Kui ravi alustada valest eeldusest, saab patsient placebo — mitte paranemise.

Muudatused majanduse juhtimises, mitte manitsus.

Kui eesmärk on eratarbimist ja majandust päriselt toetada, tasub poliitikal valida meditsiiniliselt mõistlik protokoll:

1. Prognoositav ja avalik maksupoliitika.   Stabiilsus ja arusaadavus on tarbija- ja investeeringuotsuste stiimul.
2. Sihtotstarbelised leevendusmeetmed haavatavatele rühmadele, et hinnatõusu trauma ei muutuks krooniliseks.
3. Tootlikkuse ja ekspordi “päris” tugi – oskustööjõud, investeeringud, innovatsioon, mitte ainult pressiteadete optimism.

Kõkkuvõtvalt võiks öelda, et  Ligi jutt “masendunud tarbijast” on veenev loosung, aga kehv diagnoos. Andmed viitavad ettevaatlikule paranemisele tarbimises, samal ajal kui kindlustunne ja väliskeskkond teevad oma töö. Kui rääkida maksukoormusest “nagu 1995”, tuleb näidata täpseid tabeleid ja metoodikat. Kui arutada eelarvet, tuleb soovidele lisada katteallikad. Ja kui otsime süüdlast, siis mitte tarbijat — vaid põhjuseid, mis on mõõdetavad, muudetavad ja poliitikaga mõjutatavad.

Hea poliitika ei otsi patuoinast. Hea poliitika paneb diagnoosi õigesti ja valib ravi, mis päriselt töötab.  Jürgen Ligil soovitaks tutvuda alloleva kirjandusega.                     

Miks: - sest tänapäeva majanduse alus on üha enam käitumuslik majandus—ehk kuidas inimesed päriselt otsuseid teevad, eksivad ja õpivad. Kahnemani,  ( muide Nobeli preemia majandusteaduses) raamatu selge kaksiksüsteemi  ehk kiire vs aeglane mõtlemine mõte oleks praktiline tööriist nii ökonoomikas- (pigem küll mikro), poliitikakujunduses kui ka andmete tõlgendamisel