Ma tahaksin alustada heatahtlikult. Kõik need valimislubadused, mida Saaremaal jälle kuuleme, on iseenesest ju ilusad ja igati toetust väärt. Kes ei tahaks paremaid teid, kättesaadavamat arstiabi või seda, et noored leiaksid kodusaarel endale väärika tuleviku? Ka roheenergia ja majandusarengu loosungid kõlavad esmapilgul edumeelselt ning annavad lootust, et Saaremaa võiks olla roheline ja tugev kogukond.
Ma kiidaks need mõtted heaks kahe käega…AGA.
Ma kiidaks need mõtted heaks, kui neid esitaksid inimesed või rühmad, kes on omaenda elus ja ettevõtmistes ühisesse kassasse – valla rahakotti – panustanud summasid, mida ühe kuupalgaga poleks võimalik võrrelda. Kui näeksin, et otsustajate seas on neid, kes on päriselt loonud töökohti, kandnud riske ja maksnud makse nii, et seda on tundnud kogu kogukond. Paraku jääb aga mulje, et paljud neist, kes lubadusi jagavad, on ise olnud eluaeg palgatöölised. Sellisel juhul tekib küsimus, kas nende jagamissoovides on ikka kogukonna huvi esiplaanil või on seal alati sees ka väike garantii, et „sissetulek endale on kindlustatud“.
2021. aasta lubadused – ja need samad 2025. aastal
Lisandunud on ka üks uus lubadus. Reformierakond on oma 2025. aasta valimisplatvormis toonitanud:
„Oleme meretuuleparkide ja selleks vajalike ülekandeliinide rajamise poolt, käsitledes seda kompleksselt ja tasakaalus looduskeskkonna ja majandusarenguga.“—Milline loosung! ilus kas pole?
Sellised laused võtavad hingeldama-- kompleks on tasakaalus looduskeskkonnagat ja majandusarenguga. Ent nagu ikka ja jälle, siis nende väljaütlejad on mikromajanduses palgasaajad aga makromajanduses eksperdid. Nagu laste kasvatamine, kus igaüks on ekspert. Lause ise tähendab, et roheenergia ja 330 kV trass on seatud ühemõtteliselt „majandusarengu“ märksõna alla.
Minu loogika kinnituseks võib välja tuua ühe Reformierakonna kandidaadi esinemine Kadi Raadios, kus ta selgitas omi mõtteid sellest, tema jaoks kahevärvilisest maailmast: mis tähendab, et 330 kV liinid ja tuulepargid nii merre kui maismaale on areng ja kui ei siis see on taandareng. Ehk must ja valge. Kollast, rohelist või muud keskteed ei olevat. Seega jääb mulje, et igaüks, kes julgeb küsida numbrilist põhjendust vajadusest, keskkonnamõjude analüüsi või analüüsida kogu kompleksi tasakaalu looduskeskkonnas ja alternatiivset lahendust, sildistatakse automaatselt „taandarengu toetajaks“. Kui see pole sildistamine negatiivses võtmes, mis see siis on?
Kõige enam kergitab kulmu aga EKRE programm. Seal seisab 2025. aastal punkt:
„Seisame abiellumistoetuse kehtestamise eest.“
Ja siinkohal tahaks küsida: mis mõttes „abiellumistoetus“? Kas vald peaks kompenseerima riigilõivu (mida on täpselt 30 eurot) või hoopis kinni maksma pulmalaua koos viina ja õllega? Või on mõeldud romantilist pulmareisi? Miks peaks kogukond kompenseerima midagi, mida inimesed ise vabatahtlikult teha soovivad?
Euroopa Liidu vastasus – aga ainult sõnades
Veelgi ettevaatlikumaks teeb see, et seesama erakond kuulutab häälekalt, et Eesti ei peaks kuuluma Euroopa Liitu. Samas on mitmed nende liikmed saanud aastate jooksul Euroopa Liidust otsest kasu – küll ametnikupalga või sõjaväeteenistuse kaudu, küll põllumajandustoetustest. On ostetud EU fondide toetustest tehnikat ja vara, saadud kümnetes, kui mitte sadades tuhandetes eurodes toetusi – vahel isegi lihtsalt heina niitmise eest, ilma igasuguse söödavajaduseta. Kui nüüd need samad inimesed väidavad, et Euroopa Liit on „võõras isand“, siis tekib õigustatud küsimus: kas see „võõras isand“ on see sama, kelle peost nad viimased 20 aastat on söönud ja kelle rahast nad nurrudes kasu lõiganud? Või koguni meie enda Riigikogu, kuhu nad ka ise kandideerisid?
Autonoomia Saaremaale?
Näiteks üks Saaremaa vallavolinik, kes oskab nii ilusti teha koalitsioonile ettepanekuid, et see teeks vallavalitsusele ettepanekuid koostada eelnõusid toetuste suurendamiseks (kõlab nagu lahendus on leida lahendus), rääkis viimasel istungil, et „nemad” soovivad Saaremaale autonoomiat. Kes need müstilised „nemad“ on, jäi segaseks. Aga kui samal ajal ollakse saanud nii Euroopa toetusi kui ka riigipalka, siis tekib paratamatult tunne, et tegu pole mitte autonoomiaihaga, vaid odava loosungiga, mis peaks meelitama pettunud valijaid, kes ei ole saanud ei toetusi ega palka.
Kõigil eespool nimetatud erakondadel on oma programmides ja sõnavõttudes sees teatav sildistamise joon. See väljendub vastandustes: „meie vs teie“, „edumeelsed vs tagurlased“, „areng vs taandareng“. See ei ole uus nähtus – juba Vana-Rooma riigimees Cicero hoiatas, et poliitikas kiputakse liialt sageli jagama inimesi kahte leeri, jättes ruumi ainult äärmustele.
Selline must-valge maailmapilt on libe tee, millele poliitilises debatis libiseda ei tohiks.Isiklikult olen kindel (mitte ei arva), et oleks aeg lõpetada lubaduste kordamine sest iga lubadus on võlg. Aga võlad tuleb lõpuks tagasi maksta. Ehk on targem hakata lõpuks rääkima uutest ideedest. Mingistki muutustest, sest nüüd on muutusi juba vaja.
Ja muutus võiks alata Saaremaast.