Võtsin neljapäevasel rahanduskomisjoni istungil sõna volikogu päevakorrapunkti nr 7 osas, mis puudutab Nasva kalurite MTÜ hoonestusõiguse pikendamist Saaremaa vallale ning sellele järgnevaks kasutusse andmist samale MTÜ-le. Tõstatasin selles küsimuses mitmeid põhimõttelisi kahtlusi ja vastuväiteid – ja see ei jäänud märkamata. Küsimus ise tuleb 24 aprilli volikogus arutlusele.
Vähem kui 15 minutit pärast komisjoni lõppu helistas mulle Mihkel Undrest, kellele oli ilmselt juba edasi kaevatud, et ma julgesin antud skeemile vastu olla.Saan aru, et igas sadamas võib mõni särge püüdev harrastuskalur olla tore vaatepilt, kuid kas see õigustab maksumaksja raha suunamist projektidesse, mille pealt vald ise mingit tulu ei saa, samas kui eraõiguslik MTÜ saab? Kas see ongi "avalik huvi"? Komisjoni liige Liis Lepik arvas, et on. See on tema arvamus, täpselt nagu tal on arvamus Salme maja juhtumi kohta, mille kohtulahend tuleb 24. aprillil.
Aga paneme asjad konteksti.Tänane skeem seisneb selles, et vald pikendab hoonestusõigust eraomanikule kuuluval kinnistul, jäädes ise hoonestajaks. Seejärel sõlmitakse kasutusleping MTÜ-ga, kes saab oma käsutusse hooned ja sadamataristu. Raha investeerib vald, riskid võtab vald, vara haldamise ja kasutamise kasu – see jääb MTÜ-le. Avalikkusele lubatakse "võimalust särge püüda".Kui see tundub absurdne, siis kujutage ette sama stsenaariumi näiteks Saaremaa restoraniga Arensburg. Arensburg annab hoonestusõiguse vallale, vald investeerib sisustusse ja muudesse töödesse, seejärel sõlmib lepingu, millega restoran antakse Arensburgile tagasi kasutada. Toetuse omaosalusest maksab 80% toetusfonnd ja 20% vald.
Selline paralleel ei ole nali. See on kirjeldus sellest, kuidas avalikku raha suunatakse eraõigusliku juriidilise keha kasutusse ilma läbipaistvuse, äriplaani või valla tuluta. Miks peaks vald ehitama ja varustama taristu, mida vallal pole õigust majanduslikult ekspluateerida?
Leian, et mõistlik oleks olnud kaaluda, et vald oleks ise hoonestajaks näiteks 30 või 40 aastaks, et maandada riske, mis kaasnevad PRIA projektidega – et toetusest soetatud vara ei läheks lõplikult eraühingule.
Või teine variant: MTÜ oleks tasunud omaosaluse ise (näiteks 10 või 20% vastavalt toetuse reeglitele), ilma valla vahelesegamiseta. Sellisel juhul poleks hoonestusõigust üldse vaja olnud.
Mainisin komisjonis ka, et minu hinnangul oli juba 2016. aastal sõlmitud esialgne leping Lääne-Saare valla ja sama MTÜ vahel kahtlane. On tähelepanuväärne, et toona oli vallasekretäriks Liis Lepik. Juba siis rajati alus skeemile, kus avaliku raha kaudu on võimalik kujundada püsivalt eraomandis olevat, kuid avalikuna presenteeritavat varalist kasu.
Lisaks teeb kogu juhtumi veelgi kummalisemaks see, kui kiiresti ja närviliselt teema vallaväliselt liikuma läks. Undresti kõne, mille sisuks oli minu "kalastusrumalus" ja avalik maine, tuli liiga kiiresti. Mul jäi mulje, et keegi – imperaatorile lähedalseisev isik – helistas otsekohe imperaatorile, et kaevata. See kinnitab, et rahanduskomisjon ei tegelenud lihtsalt detailidega, vaid komistas millegi palju suurema otsa.Selliseid tehinguid, kus avalik vara ja raha liigub eraõigusliku MTÜ kasuks ilma vastutasuta, tuleb nimetada õigete nimedega. Minu hinnangul haiseb see sooduskelmuse järele.
Ahsoo- väide, et teen ennast rahva ees lolliks..... No ei mõju. No ei huvita lihtsalt. Puudub vajadus saada kümme korda kuulsamaks.