Kui rääkida Eesti ja Läti neljandast elektriühendusest, siis on tegu hiigelprojektiga, mille kogumaksumus küünib 1,2 miljardi euroni. Eesti osa sellest oleks ligikaudu 700 miljonit eurot. Õnneks on Eleringil plaan katta kuni kolmveerand sellest summast Euroopa Liidu toetustega ning ülejäänu ülekoormustasude kaudu. Ja neid tasusid on viimastel aastatel kogunenud korralikult: 2023. aastal 228,7 miljonit eurot ning 2024. aastal 128 miljonit.Pole kahtlustki, et suurem osa analüüsivõimega inimestest toetab seda trassi – vähemalt mina toetan, ent millist? Seletuskirjas loetletud näitajad, mille parandamist see ühendus endaga kaasa tooks, on kahtlemata kaalukad: varustuskindlus, hinnaerinevuste vähenemine, turu integreeritus, taastuvenergia liitumisvõimalused ja võrkude vastupidavus. See ei ole lihtsalt uus juhtmetõmme – see on samm parema ja stabiilsema energiavõrgu poole.Mõned aga näevad trassi kulgemist läbi Saaremaa kui selgeltnägija Vanga poolt ette ennustatud maailmalõpu algust. Teised aga, kelle fantaasia on eriti viljakas, pakuvad välja, et kui trass tuleks õhutrassina, saaks selle alla rajada näiteks korallikasvatuse või datlipalmi istanduse – sest miks mitte? Mõni toob argumendiks: „Virulased elavad põlevkivikaevanduste ja -elektrijaamade kõrval, pärnakad ning teised eestlased 330 kV liinide ja alajaamade kõrval – seda ka meie, saarlaste nimel.“
Kuid selline võrdlus lonkab mõlemat jalga – me ei saa end mandrioludega samastada lihtsalt seepärast, et „teistel on ka“.
Teised ei pea maksma kojusõidu eest üle mere, ega arvestama saareelust tulenevate logistiliste ja rahaliste lisakuludega. Meie argipäev on juba niigi kallim ja keerukam – ja seetõttu peavad ka otsused arvestama meie eripära, mitte mandri „üldkeskmist“.Reaalsuses pole seni keegi tõsiselt võtnud küsimust, kas võiks olemas olla ka neljas või viies alternatiivne trassikoridor. Elering on seni lauale pannud kolm varianti, valikuvõimalusena pakutakse rahvale põhimõtteliselt „võta või võta“ lahendust.Ja kurvaks teeb see, et kohalikul tasandil – eriti just Saaremaal – ei paista meil vallaelanikena mingit tuge olevat. Vallavalitsus, kes võiks meie huvide eest seista, on selles arutelus jäänud taustajõuks. Aeg oleks hakata küsima mitte ainult „kuhu trass läheb“, vaid ka „miks just nii“ – ja kas kuskil ei ole veel lahti joonistamata jooni kaardil, mis tooks leebema lahenduse nii elektrile, keskonnale kui ka elanikele.Pöördusin viimasel rahanduskomisjonikoosolekul komsjoni poole allolevate argumentidega: kohalikul omavalitsusel on põhiseaduslik ja seaduslik õigus ja isegi kohustus tegeleda kohaliku elu küsimustega ning korraldada elanike küsitlusi ka riiklikel teemadel, kui need mõjutavad kogukonda (PS § 154, § 156; KOKS § 22 lg 1 p 36). Valla väide, et küsitlus pole tema pädevuses, ei vasta tõele, sest PlanS § 75 lg 3 järgi saab vald esitada seisukohti riigi eriplaneeringu menetluses – küsitlus teeb selle seisukoha esinduslikuks. Planeering toimub valla territooriumil, mistõttu on see ka valla pädevuses (PlanS § 75 lg 2). Küsitlus ei vaidlusta riigi otsust, vaid aitab vallal kujundada kogukonna seisukohal põhinevat arvamust ja arutada võimalikke alternatiive, sh maakaabel. Ilmselt arutledes sellise võimaluse üle algatasidki kolm volikogu liiget korraldada teemaks olevas küsimuses vallaelanike küsitlus.
Saaremaa Vallavalitsuse Istung: Kiirusrekord või metakognitiivne meistriteos?
11. märtsil 2025 toimus Saaremaa vallavalitsuse istung, mis võib vabalt kandideerida efektiivsuse maailmarekordile. Kokku käsitleti 20 päevakorrapunkti, millest iga päevakorrapunkt sisaldas ka ettekannet – ja seda kõigest 17 minutiga. Jah, lugesite õigesti: seitseteist minutit! See tähendab, et keskmiselt kulus ühe punktiga tegelemiseks vaid 50 sekundit, kuigi näiteks ühe 600-sõnalise ettekande lugemine võtab juba üksi umbes kolm minutit. Samal ajal kui tavaline inimene alles lõpetab hommikusöögi, suudab meie vallavalitsus selgeks vaielda kogu omavalitsuse päevakorra.Kui Niccolò Machiavelli peaks täna kirjutama uue versiooni oma kuulsast raamatust Valitseja, võiks Saaremaa vallavalitsus vabalt olla peatüki „Efektiivse otsustamise kunst“ keskne näide.
Metakognitiivsed Mõtlejad või Sensoorse Lugemise Meistrid?
Tundub, et meie vallajuhid on omandanud haruldase võime – sensoorse polüglottluse. Nad oskavad lugeda huultelt ja kehamärkidest infot ammutada, mis teeb neist erakordsed otsustajad. Ajalugu on näidanud, et selliste võimetega inimesed tõmmatakse tihti teenistusse kuskile kõrgematesse sfääridesse – võib-olla koguni Brüsselisse. Nad ei loe mitte ainult dokumente, vaid ka õhust infot, ilmselt tajudes päevakorra punktide sisu alateadlikult enne, kui see neile lauale jõuab.
Mis muud, kui sellised inimesed peaksid olema kas erasektori tipus või lausa Euroopa Liidu kõrgemates võimustruktuurides? Brüssel, olge valmis!Aga kui menetluskiirus on nii silmapaistev, kas siis ka täpsus kannatab? Kahjuks tundub, et natuke kannatab küll. Nimelt, kui võrrelda veebruaris vallavolikogule esitatud “Vallaelanike küsitluse eelnõu” seletuskirja ja abivallavanema esitlust 11. Märtsi vallavalitsuse istungil, siis märkasin esimese päevakorra punkti, ehk Vallaelanike küsitluse ettekandes väikesi vigu. Seetõttu leian, et päris ideaalne tase pole veel saavutatud. Nimelt, kui võrrelda vallaelanike küsitluse eelnõu seletuskirja ja abivallavanemaa esitlust, kus ta tutvustas eelnõud ja seega ka seletuskirja, siis jäid mulle silma mõned näpukad, mis on kindlasti tingitud ainult sellest, et tahtmine oli korraldada asju veelgi kiiremini. Sest rahvas ju ootab.
Kuidas Vallavalitsus „Kohandas“?
Seletuskirjas rõhutati, et rahvaküsitlus ei ole pelgalt arvamuste kogumine, vaid tegeliku vallaelanike soovi väljaselgitamine. Kuid vallavalitsuse ettekandes see detail kadus – juttu oli vaid menetlusest ja protsessist, jättes mulje, et kõik on juba otsustatud. Veelgi huvitavam on küsimus riikliku eriplaneeringu trassikoridoride 330 kV õhuliini kohta. Vallavalitsus väidab, et planeeringu koostamise korraldamine ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses. Ometigi on riikliku eriplaneeringu seletuskirjas kirjas järgmist:
”Arvestada tuleb, et tegemist on esialgsete trassikoridoride alternatiividega ja need võivad täpsustuda koostöös maaomanike, omavalitsuste, riigiasutuste, laiema avalikkusega. Võimalikud muudatused kavandatavate koridoride või alajaamade asukohtade osas on võimalikud nii maismaal, meres kui ka kogu planeeringuala piires ka mõjude hindamise tarbeks vajalike alusuuringute tulemusel”.
Seega Saaremaa valla elanikuna olen veendunud, et vallavalitsusel on kogunisti kohustus osaleda planeeringu protsessis (mitte planeeringu koostamises nagu selgitas abivallavanem) ja siit ka küsimus – milliseid ettepanekuid on vallavalitsus ise seoses selle riikliku eriplaneeringuga teinud? Lihtsalt soovin veenduda, et asi pole lihtsalt kiiruses, vaid milleski palju peenemas – milleski, mis peegeldub Hegeli dialektilises protsessis, kus teesi ja antiteesi vahel ei sünni mitte lihtsalt kompromiss, vaid täiesti uus narratiiv, oskuslikult suunatud ja täiuslikult ajastatud.Ehk, vallavalitsuse ettekandest jäi mulje, et planeeringu menetlus on juba lukus ja küsitlus on mõttetu. Mulle tundub siiski, et kui planeering on menetluses, siis tähendab see, et seda saab veel muuta. Ometi ei kuulnud me ettekandes sõnagi alternatiividest, nagu maakaabli võimalus. Kas tõesti on kõik ette määratud, või on see lihtsalt kasulik narratiiv?Einstein ütles kunagi: „Probleeme ei saa lahendada samal mõttetasandil, millel need tekkisid.“ Kui valitsejad tõepoolest suudavad mõelda metakognitiivselt, siis miks mitte kaardistada rohkem võimalusi ja astuda kõrgemale tasandile, kus otsused sünnivad läbimõeldult, mitte pelgalt kiirustades?
Kas Kiirus Õigustab Kõike?
Mõni võib öelda, et 17 minutiga tehtud töö on lihtsalt efektiivsuse tipp ja kuigi vead võivad vahel minna ühes suunas, on need tühised võrreldes sellega, mida on saavutatud – sest oluline on ju suurem eesmärk, mitte pisiasjad nagu Saaremaa elanike arvamus oma kodusaarest. Mina isiklikult mõistan vallavalitsust – lõpuks ometi juhivad meid viis inimest, kellel on oma kindel akadeemiline ja elukogemuslik pagas, mis eristab neid tavakodanikest (nagu mulle korra mainiti). Küsimus on vaid, milles see täpselt seisneb ja kuidas see väljendub otsustes, mis meid kõiki puudutavad. Kas nende eesmärgid on selged ja läbimõeldud, kuid lihtinimene lihtsalt ei mõista elu tegelikke probleeme? Kui nii, siis tõesti pole mõtet takerduda detailidesse millele saab küsimus/vastus vormis vastata: 2021 aasta koalitsioonileppes lubatud kogukonna kaasamine?- Tähtsusetu detail. Planeerimisseaduse § 44 lõige 2, mis nõuab omavalitsuse osalemist riiklikus eriplaneeringus?- Formaalsus, millele ei tasu liialt keskenduda. Küsitluse tegelik eesmärk ehk õhuliini ainuvõimalikkus? -Teised variandid ei vääri tähelepanu."
Saaremaa väärib rohkem kui vaikiva nõusoleku allkirja.
Eestis ei saa alati kõiki asju otsustada rahvahääletusel ega iga kaabli osas rahvakoosolekut pidada – see on selge. Aga kui meie kodusaart läbib trass, mis mõjutab elukeskkonda aastakümneteks, siis ei tohiks selle üle otsustada kiirustades, vaikides või kohalikku arvamust lihtsalt ära kuulates, kuid mitte kuulda võttes.Me ei oota, et Saaremaa vallavalitsus hakkaks elektrisüsteeme ümber projekteerima või riigiga võitlema. Me ootame, et vald esindaks rahva häält ja ütleks valjusti välja, kui „jah, aga teisiti“ on kogukonna seisukoht. Planeerimisprotsess on veel avatud – vähemalt teoorias. Ja kui saarlastel on üks asi, mis on tugevam kui tuul Sõrves, siis see on õiglustunne.Me ei vaja trassi hinnaga, mis kaabliga koos lõikab ka sideme kohaliku usalduse ja otsustuskultuuri vahel. Me vajame läbimõeldud lahendusi, mis ei sünni kiiruses, vaid koostöös.