"Igaks juhuks ütlen üle, et põhiseadus ei keela inimesel olla loll."
Need surematud sõnad kuuluvad rahandusminister Jürgen Ligile. Tsiteerinuks neid mõni ajakirjanik, võiks see kõlada kui sümbolistlik pealkiri mõnele Vikerkaare esseele, ent kahjuks ütles ta need ise, täiesti sirge seljaga ja avalikus ruumis. Facebookis, loomulikult — seal, kus Eesti Vabariigi ametlik välispoliitika ja sisemine frustratsioon kõige tihedamini kohtuvad.
Tõepoolest — põhiseadus ei keela kellelgi olla loll. Sama ei keela see ka kandma neoonroosat nokamütsi ega tätoveerima käeseljale "Alaska forever". Aga mõne käitumise puhul võiks siiski küsida, kas sellel on ka riiklik strateegiline mõõde. Valitsuse puhul tundub, et on.Põhiseaduses ei ole tõepoolest selgesõnaliselt kirjas, kas valitsus tohib olla loll. Ja nagu ütleb vana poliitiline tarkus: kui kuskil on auk, küll valitsus selle täidab. Meie valitsus on selle jätnud täitmata, kuid kasutanud seda auku nagu kirurg kasutaks seljal asuvat närviganglioni — vajutamiseks.
Poliitiline analüüs ei vaja alati stenogramme. Mõnikord piisab kliinilistest sümptomitest. Ligi, oma väljenduses kui peenelt afektiivne, demonstreerib kognitiivset paindumatust, mida meditsiinilises mõttes võiks nimetada kergekujuliseks verbaalseks ekshibitsionismiks, millele kaasneb afektiivsuse ülemõju. See seisund viib selleni, et iga kriitika vallandab mitte eneserefleksiooni, vaid sihipärase verbaalse sülitamise — tihti kogu rahva suunas.Kui Ligi ütleb, et ainult "rumal inimene" soovib toidukaupadele madalamat käibemaksu, siis tasub ehk korraks ära märkida, et sellised "rumalad inimesed" elavad näiteks Saksamaal (toidukäibemaks 7%), Prantsusmaal (5,5%), Iirimaal (0%), Itaalias (4%) ja Poolas (0%). Ehk ongi probleem selles, et Ligi viimane IMFi raport sisaldas liiga vähe jooniseid ja liiga palju loetelu riikidest, mis talle ei meeldi.
Seda et valitsuses on juba lolle kinnitas kevadel ka peaminister Kristen Michal , kes andis ülevaate oma emotsioonidest ja tunnetusest kui teatas kevadel Riigikogus, otse ja ilma silmi pilgutamata: "Loll on raske olla.". Et siis kõik teaksid.
See on ilmselt esimene kord, kui Eesti peaminister on riigikogu kõnetoolist avalikult tunnistanud, et kognitiivne koormus võib osutuda võimete kohatiseks ületuseks. Siinkohal tekib õigustatud küsimus: kui raske see tõesti on? Paljude jaoks paistab see olevat suisa võimatu, sest teoreetiliselt peaks loll olla olema ju kerge – vähem küsimusi, vähem kahtlusi, vähem kognitiivset dissonantsi. Aga eks asjaosaline – see inimene, kes antud olekut kogeb – teab seda paremini oma empiirilisel alusel.
Kui rahandusminister ütleb, et teda nõustavad IMF ja OECD, ja et rahva maksuvastasele survele ei tohi "alla vanduda", siis tekib tunne, et Ligi kanaliseerib oma kas seksuaalset või eksistentsiaalset frustratsiooni rahva moraalse noomimise kaudu. Ta ei vaidle, ei kuula, ei küsi — ta ütleb, nagu Püha Finantsprohvet kõrbelinna väraval. Temas on midagi, mida mõned psühholoogid nimetavad kollektiivse enesepettuse mentoriks — inimene, kes usub, et kuna tema teab rohkem, siis see annab talle õiguse öelda kõigile teisele, et nad on lollid.
Minu veendumus ei rajane meetodil, kus nopitakse välja üks lause, mis sobib tõlgenduseks. See põhineb kogu retoorikal, selle psühholoogilise aluse analüüsimisel. See on nagu hinnata sümfooniat mitte ühe noodi, vaid kogu orkestratsiooni järgi.Jürgen Ligi on fenomen. Ta on samal ajal õpetaja, ähvardaja, maailmaparandaja ja pisut ka sihitu vaba stilist. Aga kõige rohkem on ta valitsuse isikustatud õigustus põhiseaduslikule lollusele.Ja see, mu sõbrad, pole enam ainult Ligi probleem. See on meie probleem, sest põhiseadus võib küll lubada olla loll, aga ta ei luba meil seda lollust valitseda lasta.