Reformierakond ja minu emotsioonid – uus ajastu Saaremaa poliitikas?

Olen meelitatud. Tõsiselt. Saaremaa reformierakondlased on mu meeleolust nii sügavalt huvitatud, et soovivad, et see kajastuks ametlikult Saaremaa vallavolikogu rahandus- ja majanduskomisjoni protokollis. Mitte lihtsalt arvestatav sisetunne või isiklik tähelepanek, vaid ametlik protokolliline sissekanne! Sellist tähelepanu ei saa ignoreerida.Lugu sai alguse minu täiesti kainest ja pragmaatilisest päringust, mille sisu oli järgmine: palusin vallavalitsusel esitada komisjonile tabeli kujul ülevaade kõigist Saaremaa valla kinnistutest, mis:

• asuvad väljaspool Kuressaaret,
• kuuluvad valla omandisse,
• ei ole 2024. aastal kasutusel avalike teenuste osutamiseks.

Soovisin, et tabel sisaldaks kinnistu või hoone nimetust, aadressi, kulusid (kommunaalid, remont, haldus), tulusid (rent vms), kasutusotstarvet ja -koormust, info üürilepingute olemasolu kohta ning vastuseid võõrandamise kriteeriumide ja plaanide kohta. Samuti tundsin huvi, kas vallal on plaan koostada arusaadav kinnisvarapoliitika, millel oleks nii läbipaistvus kui seaduslikkus.Komisjoni esimees (ka reformierakondlane) vastas ausalt, et kahe päevaga nii mahukat tööd valmis ei jõua – ja viitas hariduskulude ülevaatele, mille ettevalmistus kestis kaks kuud. Sellegipoolest lubas ta minu ettepanekut jooksvalt arutada ning kinnitas, et augustikuu koosolekul käsitletakse teemat juba sisulise päevakorrapunktina.Aga tõeline pöördepunkt saabus koosolekul siis, kui oli peetud minu päringule tuginev eel­ettekanne. Selle järel võttis sõna komisjoni liige Anton Teras – ning küsis otse, kas jäin kuulduga rahule. Ning palus minu emotsiooni kanda ka koosoleku protokolli.Ausalt öeldes – ma ei tea, kas tegemist oli eksinud muusikapedagoogiga, kes tahtis sisse kanda meelelaadi C-duuris, või siira murega minu psühholoogilise seisundi pärast. Igatahes, olles ülimalt positiivne ja elurõõmus inimene, ei suutnud ma Antonile pettumust valmistada. Nõustusin. Jah, minu emotsioon läheb protokolli. Küsimus on nüüd: kas see on kooskõlas kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega (KOKS)? Seadus küll sätestab, et protokoll peab sisaldama arutluse all olnud küsimusi, tehtud otsuseid, hääletustulemusi ja ettekandeid, kuid minu tujude registreerimine ei ole otseselt keelatud. Seega – pretsedendina täiesti võimalik. Kui juba, siis juba.Seepärast teen siinkohal ettepaneku: miks mitte küsida enne igat rahanduskomisjoni koosolekut kõigi liikmete emotsionaalset seisundit ja protokollida see? Ja miks mitte ka pärast igat päevakorrapunkti lugemist? Vastasel juhul võivad mõned komisjoni liikmed hakata arvama, et ettepaneku tegijal on mure ainult minu tujude pärast. Aga kui reformierakondlaste tundlikkus laieneks kõigile – vot see oleks tõeline võrdsus ja hoolivus kohalikus poliitikas.Kui aga Anton Terase huvi minu meeleolu vastu on kuidagi isiklikum või isegi romantilisem, siis pean kurvastama – siiani olen siiski hetero. Aga muidugi, kui tõesti selline hoolitsus ja tähelepanu mind niimoodi saadab, siis võib-olla olen kogemata saatnud valesid signaale? Igatahes, ootame nüüd järgmist nädalat ja vaatame, kas mu emotsioon tõepoolest jõuab ametlikku protokolli. Kui see juhtub, on see kas uus ajastu Saaremaa poliitikas… või märguanne, et olen tahtmatult avanud ukse suhetele, milleks ma ise valmis ei olnud. Elagu läbipaistvus – ka tunnete vallas.

PS. Kui keegi komisjonis soovib, võin järgmisel istungil kaasa võtta ka värvika emotikonide komplekti, et meeleolusid visuaalselt täiendada. Kas pole mitte ajakohane ja digipöörde vääriline? Et hääletamise asemel tõstad pulga otsa installeeritud kollase näo, kas siis suunurgad alla või üles. Täüselt nii nagu Delfi meedia paneb oma artiklete ja juhtkirjade alla. ( vaata esifotot)