Madis Kallas .Tundub, et Madis Kallas on taas valimiste eel sarnase strateegia juures nagu varemgi – naasta aktiivsesse poliitikasse kui päästja, kes tuleb korda majja lööma. See muster on tuttav: ta ilmub loosungitega, kogub valijate toetuse, kuid kui aeg on käes, liigub edasi, jättes juhtimise oma järglasele. Kui arvestada praeguseid olusid, on tõenäoline, et seekord langeb see roll Liis Lepikule, kuna praegune vallavanem on oma sõnavõttudega juba vihjanud huvidele energeetika sektoris. Kallase sõnavõttudes korduvad mitmed tuttavad teemad: turvalisus, energeetika ja üldine vastandumine poliitilisel maastikul. Need on olulised küsimused, kuid pole saladus, et taoline demagoogiline retoorika on midagi, mida oleme juba mitmel varasemal valimisel kuulnud. Ta viitab vajadusele teha keerulisi otsuseid, kuid konkreetseid lahendusi või suundi, mida kavandatakse, ei ole taolistes avaldustes tavaliselt esile toodud. Samuti on märkimisväärne, et sarnaselt eelmistele valimistele rõhutatakse vahetut kontakti ja kohtumisi inimestega, justkui oleks see midagi uut või erakordset. Tegelikkuses on see lihtsalt järjekordne katse jätta muljet, et kohalike inimeste arvamust kuulatakse ning nende mured on poliitilise tegevuse keskmes – kuigi varasem kogemus näitab, et need kohtumised ei pruugi viia reaalse tegutsemiseni. Seega võib öelda, et Madis Kallase seekordne tagasitulek pole mitte uus algus, vaid juba tuttav stsenaarium, mida oleme varem näinud. Kas seekord järgneb sellele tõeline muutus või on see lihtsalt järjekordne peatus enne uut sammu karjääriredelil – see jääb valijate otsustada.
Koit Voojärv--Koit Voojärve jutt kõlab nagu vanade plaatide kogumik – ikka seesama refrään, mida oleme kuulnud juba neli aastat tagasi. Tulemuseks? Null. Ei ole näha, et suurtest lubadustest oleks saanud suured teod, aga nüüd keerleb sama jutt uuesti ringi. Alustame sellest imetabasest fraasist: „Valitsusvastutust on valmis võtma enam kui viis inimest.“ Mille eest nad täpselt vastutavad? Kas oma palgaga? Ei. Kas vabadusega? Ka mitte. Pigem kõlab see nii: „Mul on variant, kas minna autoremondi lukksepaks—tänan ei—lähen parem vallavanemaks. (Võtan vastutuse 🙂).“
Tegelikkuses tähendab see lihtsalt mugavat ametikohta, mille sisu jääb hägusaks, kuid hüved on garanteeritud. Ja siis muidugi see vana hea õigustus, mida Voojärv kasutab, kui peaks keegi küsima, miks asjad pole nelja aastaga muutunud: „Valla asjaajamine on keeruline ja lihtne inimene tänavalt ei saa sellest aru.“ Väga mugav viis vastutusest kõrvale hiilida! Tegelikult on asi palju lihtsam – probleemid ei ole lahendatud, sest pole olnud tahtmist või oskust nendega päriselt tegeleda. Sama demagoogia – „oleme seekord eksperte kaasanud“. Milliseid eksperte? Kas nelja aasta jooksul neid polnud või alles nüüd tuli mõte, et võiks kedagi päriselt küsida? Ja mida tähendab „kogukondadele lähemale astumine“? See on täpselt selline tühi sõnakõlks, mis näeb paberil ilus välja, aga mille reaalne sisu on olematu. Seega, kui nelja aasta tagune jutt ei viinud mitte kuhugi, siis miks peaks seekord teisiti olema? Kogu see kampaania jätab mulje, et suurte muutuste asemel keskendutakse lihtsalt sellele, kuidas endiselt pukis püsida. Aga eks valijad otsustavad, kas nad lasevad end uuesti samadest lubadustest lollitada või mitte
.Mihkel Undresti jutus on oma loogika olemas, eriti kui rääkida energeetikast – tuuleparkide, elektriliinide ja üldise energiakriisi teemadel võib temaga isegi nõustuda. On tõsi, et meretuuleparkide puhul räägitakse eelkõige teoreetilistest kasudest, kuid samal ajal kajastub see tarbijate elektriarvetes juba praegu. Samuti on Keskerakonna seisukoht põlevkivienergeetika ja tuulikute osas vähemalt järjepidev ja arusaadav. Kuid siin tuleb mängu väike, aga oluline vastuolu: Keskerakond on juba kaks valimisperioodi olnud koalitsioonis, mis tähendab, et neil on olnud võimalus nendele teemadele mõju avaldada. Kui nüüd öelda, et „need murekohad vajavad selgitamist“, siis tekib küsimus – miks see selgitamine seni toimunud pole? Miks ei olnud Undrest varem valjem hääl just nende samade tuuleparkide ja energiaküsimuste osas? Kui ta nüüd räägib, et „meie võitleme vastu“, siis miks seda võitlust varem ei märgatud?Veel üks huvitav koht tema jutus on see, et erakond tahab oma positsiooni parandada. Loomulikult tahab iga erakond saada rohkem kohti ja suuremat mõju, aga kas see tähendab ka teistsugust poliitikat või on see lihtsalt kohtade juurde hankimine ilma sisulise muutuseta? Kui senine koalitsioonitöö pole andnud soovitud tulemusi, siis mis on see uus plaan, mis seekord paremini toimiks?
Kristjan Moora – komöödia- punamütsike sildiga mütsil “ Make Saaremaa great again”- on viimasel ajal pälvinud tähelepanu nii venemeelsuse süüdistuste kui ka pideva vastuseisu tõttu kõigele ja kõigile. Tegelikult pole tema puhul asi ei sügavamõttelises ideoloogias ega analüüsivõimes – ta on klassikaline keskastme sõdur, kelle maailmapilt piirdub sellega, et käsud on täitmiseks ja isiklik kasu samuti. Sellised tegelased ei juhi ega otsusta, vaid lihtsalt triivivad kaasa ja teevad, mida kästakse, ilma et nad ise tegelikult mõistaks, mida nad esindavad või mille eest seisavad.Tema puhul on demokraatia mõistmine samal tasemel nagu igal keskmisel sõjaväelasel – olematu. Mõttevabadus? Avalik debatt? Tegelike lahenduste otsimine? Sellised asjad jäävad talle kättesaamatuks, sest tema roll on lihtsalt olla olemas ja öelda „ei“. Kui lisada siia veel tõsiasi, et isegi korrastatud jalanõud ja elementaarne riietusstandard pole tema tugevaim külg, siis mida me üleüldse ootame? Kui inimene ei suuda oma lääpas kingi asendada ja läikima lüüa, siis pole imestada, et ta ei suuda ka valla juhtimises korda hoida.Tema jutt erakonda liituvatest „uustulnukatest“, kes EKRE-sse massiliselt tulevad, kõlab pigem nagu valimisjutu taustamüra. Tõde on see, et inimesed liituvad erakondadega erinevatel põhjustel – ja üks põhjus on ka see, et kuskil peab ju sissetulek tulema. Kui elada põhimõtte järgi, et parem on kuskil pukis olla kui Selveris turvameheks minna, siis on muidugi loogiline, et tuleb parteid ja poliitikat mängida. Aga mida Moora päriselt teeb või muudab? Kui vaadata tema senist „tööd“, siis võib öelda, et tema suurim saavutus on olnud vastandumine kõigele ja kõigile – aga mitte lahenduste pakkumine. Tema erakonna valimisprogramm „uuendatakse“ ja uusi tulijaid „kaasatakse“, aga kui keegi küsiks, mis siis sisuliselt muutub või milline on plaan, siis vastuseks oleks ilmselt pikem paus ja tühi pilk.
Kas EKRE toetus Saaremaal tõesti kasvab või on see lihtsalt järjekordne loosung? Kui Moora tahaks veidigi tõsiseltvõetavust säilitada, võiks ta proovida vähemalt üks kord rääkida millestki sisulisest. Seni aga jääb mulje, et ta lihtsalt täidab käske ja hoiab kohta, sest – noh, Selverisse turvameheks ka ei tahaks minna.