Jälgin taas pealt järjekordset valimiseelset vaatemängu. Lava on sama, rekvisiidid tuttavad. Esile astuvad näod, kes seni pole suutnud midagi mastaapset korda saata, ent kelle sihikindlus tooli poole ei jäta kedagi kahtlema, mille nimel nad seda kõike teevad. Nende fookus pole mitte Saaremaa või ühise hüvangu tulevik, vaid see, et järgmiseks neljaks aastaks oleks tagatud kindel palk, ametiauto ja koht, kus kaamera töötab.
Mul on lihtne seda kõrvalt vaadata ja rahulikult sõna võtta, sest mul puudub vajadus või huvi sobituda raamidesse, kus oma seisukoht tuleb enne erakonnaga kooskõlastada. Olen harjunud mõtlema iseseisvalt – see tuleb haridusest, elukogemusest ja ka lihtsast asjaolust, et ma ei sõltu ei poliitiliselt ega materiaalselt kelleltki. Ja see vabadus on väärtus, millest loobuda ei kavatse. Ehk- lugege mu huultelt mu plaanidest.
Enne kui hakkan kriitiliselt vaatlema vallavalitsuse otsuseid ja vastutustunnet, tasub meenutada ühte vana ja lihtsat põhimõtet: ajalugu karistab alati ülbet rumalust.
Antiikkreeka tragöödiatest tänapäeva suurriikide allakäiguni on korduv muster sama – kui võimu juures olev inimene või grupp kaotab reaalsustaju, peab end eksimatuks ja tegutseb ainult oma ego või mugavuse nimel, saabub paratamatult hetk, kus tegelikkus neile järele jõuab.
Kreeklased nimetasid seda hubriseks – pimestavaks ülbuseks, mis sünnib siis, kui kaob igasugune vastutustunne ja arusaam oma tegude tagajärgedest. Just selline hubris ajendas Pärsia kuningat Xerxest andma käsu merd piitsutada. Sarnaseid näiteid leiab ajaloost lugematu arv.
Valimiseelne aeg on kui poliitiline karneval, kus maskid pannakse pähe ja kostüümideks on valimislubadused. Saaremaa poliitika ei paista silma värskete ideede ega uue põlvkonna poliitikute esiletõusuga, vaid pigem väsinud nägude korduva ilmumisega, kes tulevad „rahva nimel“, aga jäävad „enda pärast“.
Üks minu suurimaid küsimusi Saaremaa valla juhtimise juures on see, et elaniku jaoks on otsustusprotsess täielik müsteerium.
Me ei näe protsesse. Me näeme ainult otsuseid. Aga kus algab protsess? Kust tuleb mõte? Kes toetab, kes mitte? Keda kaasatakse, ja kes on need hallid kardinalid, kes kulisside taga otsuseid vormivad – seda ei tea me üldjuhul keegi.
Mäletan, et tegin kord vallavalitsusele teabenõude, et sooviksin tutvuda ka otsustuse protsessiga. Vastus oli lakooniline: otsustusprotsessi memod ei ole avalikud. Punkt. Ja kui lõpuks vallavalitsuse otsused jõuavad volikokku, siis tekivad alles küsimused.
Võtsin huvi pärast lahti kolm vallavalitsuse istungi protokolli.
Näiteks 13. mai 2025 istungi protokoll nr 2-1.1/22 – 20 päevakorrapunkti, arutatud 13 minutiga. Lihtne arvutus näitab: keskmiselt 0,65 minutit ehk umbes 40 sekundit ühe punkti kohta. 40 sekundit, et kuulata ettekanne ja teha otsus. Kas kujutate ette? Ja mitte suvalise teema, vaid näiteks sellise nagu „Orissaare kultuurimaja projektide ekspertiisid ja omanikujärelevalve“, eeldatava maksumusega 34 000 eurot.
Võrdluseks – volikogu komisjonis võtab ühe päevakorrapunkti läbivõtmine ilma igasuguse sisulise aruteluta vähemalt 7–10 minutit. Aga vallavalitsuses? Kõigest 40 sekundit.Vaatasin veel.
11. veebruar 2025 protokoll nr 2-1.1/7 – päevakorras 18 punkti, esimene neist Saaremaa valla kriisikomisjoni põhimäärus. Teema, mis võiks võtta tunde arutelu. Aga terve istung kestis 19 minutit.
Kolmas näide – 17. september 2024 protokoll nr 2-1.1/44 – 17 päevakorrapunkti 16 minutiga. See ongi peamine probleem. Inimene ehk vallaelanik, keda ei huvita protsesside sisu, valib lõpuks „stabiilsuse“, mida koalitsioon praegu valimisplakatitel uhkelt reklaamib. Stabiilsus tähendab, et elaniku jaoks näib kõik toimivat – kuigi tegelikult ei tea ta, kuidas ja miks asjad otsustatakse. Stabiilsus on mugav ka vallajuhtidele ja abivallavanematele: keegi ei küsi, ja mis peamine – sissetulek on kindel.
Samas küsib seadusandlus midagi muud. Avaliku teabe seaduse § 1 sätestab, et avaliku teabe eesmärk on tagada demokraatliku ühiskonna toimimiseks vajalik avatus ja läbipaistvus. Sama seaduse § 28 kohaselt peab asutus avaldama teabenõudele vastates sellise teabe, mis on tema valduses, kui see ei ole seadusega piiratud. Küsimus tekib: kas tõesti on vallavalitsuse arutelumemod midagi nii salajast, et avalikkus ei või teada, kuidas otsuseni jõuti? Kas see on läbipaistev juhtimine?
Kui küsimused lõpuks õhku kerkivad, ilmuvad välja „tõeeksperdid“. Tavaliselt on need koalitsiooni teisejärgulised poliitikud, kes esinevad kui neutraalsed vaatlejad, kuid tegelikult võtavad sõna partei kaitseks. Ja siis kuuleme hinnanguid stiilis „rumalus“, „laim“ või „demagoogia“ – justkui küsimuste esitamine oleks midagi taunimisväärset. Kas see ongi stabiilsus?
Pigem meenutab see olukorda, kus kodanikule antakse pits viina ja öeldakse: „Ära muretse, kõik on kontrolli all.“ Piibliga paralleeli tõmmates võiks öelda, et kui Mooses veetis 40 päeva Siinai mäel, et seadused rahvale tuua, siis Saaremaa vallavalitsus suudab tänapäeval ühe 40-sekundilise otsusega määrata, kuhu liiguvad kümned kui mitte sajad tuhanded eurod.
Stabiilsus? Pigem stagnatsioon. Ja kui eesmärgid valimisplatvormis on samad mis 2021. aastal, ainult sõnastatud natuke teisiti – siis ongi kogu pilt valmis. AI võib küll sõnastuse värskemaks teha sekunditega, aga mõte jääb ikka samaks: muutusi ei ole.
Küsimus jääb: kas me tahame elada vallas, kus otsused sünnivad 40 sekundiga ja protsessid on suletud uste taga? Või võiks Saaremaa valla juhtimine vastata seaduse ja läbipaistvuse põhimõtetele, mis annaksid kodanikule õiguse teada, kuidas otsuseid tehakse?