Vastuarvamus: Kena mõte, vale kontekst ehk meite oma Pärtelpoiss.

Hiljuti ilmus ajakirjanduses abivallavanema sulest artikkel, mis esitas ambitsioonika visiooni Saaremaa teenuskeskuste juhtide rolli olulisest laiendamisest. Mõte tundub esmapilgul igati toetust vääriv – on ju kohalikud juhid sageli just need, kes kogukonnaelu toimimas hoiavad, inimesi ühendavad ja algatusi toetavad. Ent lähemal vaatlusel selgub, et tegemist ei ole mitte sisulise poliitikaettepaneku või arengukavas sätestatud sihiga, vaid valimiste eel esitatud eksitava sõnumiga, mis ei vasta ei dokumenteeritud kokkulepetele ega varasemale praktikale.

Artikli lugejal võib kergesti tekkida mulje, et kirjeldatud plaanid on kooskõlas Saaremaa valla kogukondliku tegevuse arengukava 2021–2030 sisuga või isegi selle loogiline jätk. Tegelikkuses on olukord teine. Kuigi sama abivallavanem osales 2025. aasta kevadel arengukava uuendamise töörühmas, ei olnud tema selle dokumendi algataja ega sisuline vedaja, küll aga vallavalitsuse poolne aktiivne osaleja. Kogu protsessi tegelik eestvedaja oli Kristiina Maripuu, kelle juhtimisel toimusid nii kogukondade ümarlauad kui piirkondlikud arutelud. Mina ise osalesin samuti selles protsessis Kuressaare linnakodaniku komisjoni esindajana ning võin kinnitada, et just teenuskeskuste juhid ise olid need, kes tõid lauale vajaduse määratleda oma roll kogukondlikus juhtimises senisest selgemalt ja sisukamalt. 

Kui abivallavanem oleks nelja aasta jooksul tõesti pühendunult töötanud teenuskeskuste võimestamise nimel, oleks see teema leidnud koha juba arengukava varasemates versioonides. Seda aga ei juhtunud. Nüüd, vahetult enne kohalikke valimisi, esitatud üleskutse mõjub seetõttu tagantjärele pealesurutud ja poliitiliselt ajastatuna.

Mis on arengukavas tegelikult kirjas?

Kui heita pilk arengukava sisule, saab üsna ruttu selgeks, et artiklis kirjeldatud ettepanekud ei tugine selle dokumendi sisulistele põhimõtetele. Esiteks – arengukava ei näe ette, et teenuskeskuste juhid peaksid kuuluma vallavalitsuse meeskonda. Nende ülesandeks on kogukondade toetamine ja nõustamine, mitte strateegiliste otsuste langetamine ega vallavalitsuse liikmena tegutsemine.

Teiseks, arengukavas ei käsitleta teenuskeskuse juhte investeeringute, hoonete ega teenuste üle otsustajatena. Tõepoolest, nende kaasamine aruteludesse on oluline ja vajalik, kuid formaalset otsustusõigust arengukava ei toeta. Samamoodi ei kirjelda arengukava mudelit, kus teenuskeskuse juhtudele alluks piirkondlik haldustöötajaskond. Rõhk on pandud just võrgustikupõhisele koostööle, mitte uute juhtimistasandite tekitamisele.Ka mõte, et teenuskeskuse juhist võiks saada strateegiline piirkondlik juht, ei leia arengukavas toetust. Teda nähakse eelkõige kui KOV-spetsialisti, kelle roll on kogukonda toetada, mitte seda ametkondlikult juhtida. Kõige olulisem on aga ehk see, et artiklis kujundatud kuvand – justkui oleks tegu värske ja süsteemse vallavalitsuse initsiatiiviga – ei vasta tõele. Idee on tulnud altpoolt – kogukondadelt ja teenuskeskuste juhtidelt endilt, mitte poliitilisest juhtkonnast. Vallavalitsus pole seda varasemalt sisuliselt edendanud ega ametlikesse arengudokumentidesse lisanud. 

Aga toon siinkohal välja punk-punkti haaval erinevused arengukavas, mille üks koostööliige oli abivallavanem ise:

1. Abivallavanema väide. 

• Teenuskeskuste juhid täidavad ametniku ülesandeid ja peaksid olema osa vallavalitsuse meeskonnast otsustusõigusega. Nad on „tundlik radar”, kes märkavad muutusi, viivad ellu paikvaatlusi, toimetavad ametlikes programmides jne. 
• Arengukava: Teenuskeskuste rolli rõhutatakse kogukondade toetajana ja nõustajana, mitte otsustajana ega ametnikuna vallavalitsuses. Täpsustatud on: „Teenuskeskuste rolli tõhustamine kogukondade toetamisel ja nõustamisel” (eesmärk 1.1, tegevusplaan). Otsustusõigus jääb vallavalitsusele ja volikogule. Teenuskeskuse juhid pole määratletud kui strateegilised otsustajad. 
• Vasturääkivus: Voojärv soovib muuta teenuskeskuste juhid otsustajateks ja ametnikeks, arengukava näeb neid toetajate ja vahendajatena kogukondade ja KOV vahel. 

2. Abivallavamnema väide:

• Struktuurne vastutus ja alluvussuhted Voojärv artiklis: Soov, et teenuskeskuste juhid juhiksid haldustöötajaid (koolid, lasteaiad, raamatukogud, kultuurimajad). 
• Arengukava: Sellist struktuurset alluvussuhet pole mainitud ega soovitatud. Fookus on kogukondade võimestamisel, mitte haldusreformil. 
•  Vasturääkivus: 
• Arengukava ei toeta keskastme juhtimise vähendamist ega haldustöötajate juhtimise allutamist teenuskeskuste juhtidele. 

3.  Teenuskeskuste juhid kui strateegilised liikmed Voojärv artiklis: Teenuskeskuse juht peaks olema „strateegiline liige”, keda nähakse kui kogukonna partnerit ja mitte pelgalt valla allüksuse juhti. 

• Arengukava: Täpsustatakse, et KOV-i spetsialisti ja teenuskeskuste juhtide rolli tuleb selgemalt teadvustada, mitte strateegiliselt laiendada. Arengukavas pole sõnastatud, et teenuskeskuste juhid peaksid olema strateegilise otsustusvõimega vallavalitsuse liikmed. 
• Vasturääkivus: Voojärv laiendab rolli strateegilisele tasandile, arengukava jääb toetava ja nõustava rolli juurde. 

4.  Kaasamine otsustusprotsessi: otsus vs konsultatsioon Voojärv artiklis: Teenuskeskuste juhid peaksid olema otsustajad, mitte ainult konsultandid. 

• Arengukava: Soovitused keskenduvad kaasamisele, info vahetamisele, nõustamisele ja dialoogi suurendamisele (eesmärgid 1.1 ja 1.2), mitte otsustusõiguse andmisele teenuskeskuste juhtidele. 
• Vasturääkivus: Arengukava näeb kogukondlikku osalust eelkõige kaasamise kaudu, Voojärv soovib otsustusõigust. 

5. Keskastme juhtimise vähendamine Voojärv artiklis: Soov „vähem keskastme juhtimist”. 

• Arengukava: Ei kritiseeri keskastme juhtimise mahtu ega kutsu üles seda vähendama. Vastupidi, teenuskeskusi ja piirkondlikke kogukondi käsitletakse toetavate tugistruktuuridena. 
•  Vasturääkivus: Arengukava ei näe vajadust juhtimisstruktuuri kärpida, vaid tugevdada olemasolevaid toetusvõrgustikke. 

6.  Teenuskeskused kui otsustusüksused investeeringute ja arengu küsimustes Voojärv artiklis: Teenuskeskuste juhid peaksid osalema investeeringute aruteludes ja otsustes. 

• Arengukava: Investeeringute ja prioriteetide seadmine jääb Vallavolikogu, PAK-i ja eraldi volikogu komisjonide pädevusse. Teenuskeskused võivad olla kaasatud aruteludesse, kuid neil pole otsustusõigust. 
• Vasturääkivus: Arengukava ei võimalda teenuskeskustele sisulist otsustusõigust arenguinvesteeringutes.

Teenuskeskuste juhid väärivad igati suuremat tunnustust ja neile tuleb anda rohkem tuge ja kaasarääkimise võimalusi. Kuid seda tuleb teha ausalt, läbipaistvalt ja lähtudes tegelikust arengukavast – mitte valimiskampaania raames, kus seni tähelepanuta jäetud teema äkki päevakorda tõstetakse.Kui me soovime, et Saaremaa kogukonnad tunneksid end kaasatuna, tuleb meil lähtuda sisulisest järjepidevusest, kogukondade sisendist ja arengukavades fikseeritud põhimõtetest, mitte poliitiliselt kujundatud muljetest. 

Kogukonnad ei ole PR-vahend ega tühimik, kuhu saab valimislubadusi sisestada. Nad on elujõulised ja mõtlevad inimesed, kes väärivad ausat ja usaldusväärset partnerlust.